Üksi (Eesti keeles - McFly)

#5

„Poisid, toit saabus!“ teatas Dougie.

„Sinu toit, jah,“ muigas üks tumedapäine poiss ning silmitses Anniet pealaest jalatallani. Köhatasin selle siivutu märkuse peale ning jäin Annie kõrvale seisma, söandades keldris viimaks ringi vaadata.

Selle kivist seinad olid üsna krobelised, ja kaks laelampi ei valgustanud keldrit piisavalt, et ma põrandal olevaid esemeid hästi näeks. Seina ääres oli trummikomplekt, mille tagant Harry just tõusnud oli, selle ees kaks mikrofoni. Keset põrandat oli üks suur diivan, mida Annie enne maininud oli, ning seal istus üks heledapäine poiss, kes parasjagu oma telefonist pilgu tõstis.

Mu süda jättis sõna otseses mõttes löögi vahele, kui ma nägin, kellega tegu. See ei saanud lihtsalt võimalik olla! Kui irooniline – just siis, kui ma sellest poisist mõtlemise olin lõpetanud, kohtasin ma teda päriselt.

„Okei, see on mu sõbranna Agnes, Agnes, see on Danny ja tema on Tom.“

Tom. Kui ma eelmisel reedel veidike tähelepanelikum oleksin olnud, võinuks ma ta perekonnanime Facebooki kirjutada ning poisi nime teada saada, aga loomulikult unustasin ma selle nime järgmiseks hommikuks ära.

Ma olin liiga närviline, et kellegi edasisi sõnu tähele panna, ning enne kui ma arugi sain, oli Annie pirukakarbi oma kotist välja võtnud, seega ma lihtsalt järgisin teda. Tom oli vahepeal meie ette seisnud ning ma ei julgenud talle otsa vaadata. Andsin pirukad Anniele, kes pani need omakorda diivani ette lauale.

„Teete veel proovi edasi?“ küsis tüdruk.

„Me lõpetasime just ühe uue laulu kokkumängimise, tahate hiljem kuulda?“ küsis Danny ja võttis oma pirukast hiiglasliku ampsu.

„Loomulikult! Ma loodan, et sellel on siiski mingi mõte ka sees?“ päris Annie.

„Sellel konkreetsel jah,“ muigas Tom ning istus otse minu ette diivanilauale. Me pilgud kohtusid hetkeks ning ma naeratasin.

„Eelmisel korral, kui ma siin olin, laulsid nad mulle mingi üli armsa armastuslaulu, mingi et ma vajan sind, et elada ja nii, lõpuks tuli välja, et see oli hapnikust,“ selgitas Annie ja ma naersin poistega kaasa.

„Kui kaua te koos tegutsenud olete?“ küsisin neile kõigile kordamööda otsa vaadates. Võib-olla peatus mu pilk Tomil veidike kauemaks.

„Umbes kolm aastat,“ kehitas Harry õlgu. Ta oli jälle trummide taha istunud, aga Danny ja Dougie olid end Annie kõrvale pressinud.

„Alguses ei läinud see eriti sujuvalt,“ noogutas Tom. „Meil polnud pille ega kohta, kus harjutada. Noortekeskuse instrumendid olid kohutavad.“

„Ja kuidas te siis need pillid saite?“

„Ma müüsin oma pesapallikaardid maha,“ ütles Danny kui möödaminnes. „Paar tükki olid päris haruldased. Tom oskas juba pikemat aega mängida, tal oli elektrikitarr ka olemas. Esialgu mängisimegi vaid ühega, kuni lõpuks teise jaoks raha kogusime.“

Noogutasin. „Ja kui palju laule teil valmis on?“

„Mitte väga palju, me alles katsetame sellega, aga Tomil on paar laulu päris hästi välja tulnud,“ vastas Dougie.

„Jah, näiteks see hapniku oma,“ torkas Annie pead vangutades vahele. „Okei, te olete nüüd piisavalt söönud, me tahame laule kuulda.“

Dougie tõusis otsekohe püsti ja võttis omale ühe tumeda kitarri kätte. Harry haaras trummipulgad ning hakkas mingeid suvalisi, aga kiireid ja ilmselgelt keerulisi rütme harjutama. Tom ja Danny lõpetasid oma saiad ära ja tõusid siis samuti püsti.

„Laulge talle seda... kõrge kohaga laulu.“

„Millist?“ Tom paistis veidi segaduses olevat. Annie laulis poistele mingi fraasi ja nad noogutasid.

„“Sorry’s not good enough“,“ selgitas Danny ning mängis kitarril ühe akordi. „Originaalis võiks sellel klaverit ka olla, aga meil pole seda hetkel, niisiis...“

Laul algas mõne akordi sujuva üleminekuga, trummid olid seal taga lihtsad.

„I can’t stop, I can’t stop loving you,“ laulis Tom ning see laul meeldis mulle juba. Seal taga oli vahepeal vaikus ning mulle meeletult meeldis Tomi hääl. Tal oli isegi lauldes aktsent.

Märkasin silmanurgast, et Annie vaatas mind, seega keerasin pilgu Tomilt temale ja naeratasin.

„Kohe tuleb see mu lemmikkoht,“ pomises Annie ja osutas poistele.

„Sorry’s not good enough, why are we breaking up?“

„Kohe...“ pomises Annie.

„So please don’t go changing!“

„See!“

Naeratasin. Tomi hääl võttis selle kõrge koha ideaalselt välja, ta häälel oli veidike rokilikum kõla. Kui refrään läbi, algas pihta teine salm, mida Danny laulma hakkas. Seejärel oli veel üks refrään ning laul saigi läbi.

„Jah, see on hetkel päris lühike, aga meil on plaanis sellele üks vaheosa ka kirjutada,“ selgitas Tom mikrofoni. „Kuidas tundus?“ seda öeldes vaatas ta rohkem mulle otsa, sest Annie juba teadis seda laulu.

„Väga lahe,“ naeratasin ma. „Tõsiselt. Teil on omapärane sound.“

Poisid mängisid meile veel paar omakirjutatud laulu ning kaks cover’it. Seejärel panid nad pillid käest ning me suundusime üles. Nad tänasid meid veel korra pirukate eest ning me rääkisime viivuks nende muusikast.

„Harry, viid Agnese ka koju, eks? See on sulle lähemal kui meile,“ küsis Annie, kui meil kõigil peale Danny juba riided seljas olid.

„Loomulikult, ma viskan Tomi ka ära, aga mul on ruumi küll.“

„Väga hea. Agnes, näeme homme koolis?“ Annie astus mulle lähemale ja me kallistasime.

Viimaks jätsime kõik veel Dannyga hüvasti ning suundusime õue. Dougie ja Annie sõitsid enne ära ning seejärel istusime mina ja Tom Harry autosse. Poisid istusid ette, mina aga taha keskele.

„Okei, Agnes, kus sa elad?“

Ütlesin Harryle oma aadressi.

„Siis ma viskan sinu enne ära. Aga oota, kuhu ma siit keeran?“

„Paremale,“ vastasin ebakindlalt. Ma polnud päris kindel, kuhu poole mu kodu jäi, aga mingi orienteerumistunnetus mul õnneks oli, seega lootsin, et ei suunanud Harryt valele teele.

Proovisin sõites Tomi mitte liiga palju vaadata, aga see oli sama raske nagu süstla käestpanemine narkosõltlasele. Nad oleksid võinud midagi rääkida, aga ainsaks heliks autos oli raadio, mis vaikselt tagataustaks mängis.

„Suur aitäh,“ ütlesin Harryle, kui me viimaks mu maja ees olime. „Ma loodan, et see tüliks ei olnud.“

„Loomulikult mitte,“ naeratas Harry. Tegin oma turvavöö lahti ja avasin ukse.

„Tsau siis?“

„Näeme,“ noogutas Harry.

„Tsau,“ ütles Tom, kummalisel kombel tõstis see mu tuju. Lükkasin ukse kinni ja kõndisin oma koduukseni, lootes kõigest väest mitte libiseda. Koju jõudes küsis mu ema mult, kas ma süüa tahan, aga ma keeldusin – mu kõht oli liblikaid täis.