Üksi (Eesti keeles - McFly)

#10

Teisipäeval nägin ma enda kordategemisega märksa rohkem vaeva. Võib-olla oli asi selles, et Annie teadis, aga nüüd tundus fakt, et ma Tomist sisse võetud olen, palju realistlikum. Tegin kindlaks, et mu meik liiga paksult peal poleks, ning pakkisin isegi mõne asja kaasa – me pidime kohe peale tunde Annie juurde minema.

Kool möödus normaalselt. Mingil vahetunnil rääkisin ma isegi viivuks Tomi ja Harryga, õnneks ei olnud Anniet siis minuga. Pärast ütles tüdruk mulle, et andis igaks juhuks Dougiele meie saabumisest teada ja et poiss oli seda kuuldes väga rahulolev olnud.

Umbes kella kolme paiku jõudsimegi Annie juurde ning asusime aega raiskamata kokkama. Kuna pitsasaiade tegemisele kulus veidike rohkem aega ja vaeva, panime vaikselt muusika käima ning lobisesime igasugustest asjadest. Viimaks oli aeg saiad ahju panna ning et aega säästa, otsustasime me üles minna ja end korda teha.

Annie sirgendas oma juuksed üle, mina tupeerisin neid veidi. Lõppkokkuvõttes ei teinudki me oma välimustega suurt midagi, lihtsalt istusime ja rääkisime. Annie lubas täna Tomi jälgida ning hiljem mulle ta käitumisest aru anda, aga ma lootsin, et ta tegi nalja.

„Hei, poisid!“ hüüdis Annie rõõmsalt, kui me Danny keldrisse astusime.

„Tsau,“ ütlesin neid kõiki kordamööda silmitsedes. Märkasin pettumusega, et Tomi polnudki nendega.

„Annie, Agnes, me võiks sellest vist traditsiooni teha?“ muigas Danny meie küpsetatud saiakesi silmitsedes.

„Kõlab hästi, mina olen poolt,“ Harry noogutas ja haaras ühe pitsasaia. „Oh! Ja need on soojad...“

„Millest jutt käib?“ kuulsin enda selja tagant Tomi häält ja pöörasin ümber. „Ah, tere, tüdrukud! Tõite jälle süüa?“ Ta silmitses laual olevaid karpe.

„Järgmisel korral olgu jook ka olemas. Kui juba teha, siis teha korralikult,“ muigas Dougie saiast ampsu haugates. Nad pakkusid meilegi süüa, aga ma keeldusin viisakalt. Viimaks olin ma ainus inimene, kes parasjagu ei söönud, seega otsustasin ma trummide taha istuda ning neid vaikselt taguda.

Ilmselt pidasid poisid mu viisakust arguseks ja oskamatuseks, sest Harry tuli õige pea minu juurde ja julgustas mind kõvemini lööma.

„Oled kindel, et see kedagi ei häiri?“ pärisin murelikult.

„Miks peaks? Ma mängin ju kogu aeg.“

„See on veidi teine teema,“ vastasin üht suunurka kergitades ja mängisin ühe lühikese kergema rütmi. Mõne sekundi pärast kõndis Tom meieni ja vaatas natuke, kuidas ma mängin. Kuna mu käed hakkasid nii meeletult värisema, panin ma pulgad käest ja tõusin püsti.

„Las keegi teine mängib nüüd,“ vaatasin kahele poisile otsa ja lootsin salamisi, et selleks osutub Tom.

„Tom mängib, ma tahan süüa,“ Harry patsutas sõpra muiates õlale ja läks endale süüa juurde võtma. Poiss lihtsalt naeratas mulle ja istus trummide taha.

„Kui sa mulle eelmisel nädalal ütlesid, et sa trumme mängida oskad, siis ma mõtlesin, et sa liialdad,“ tunnistas ta.

„Tõenäoliselt liialdasingi, sest ma oskan ainult mingi kolme rütmi.“ Ma muigasin ning Tom turtsatas naerda.

Ta mängis mingi ülikiire rütmi, mis oli ilmselgelt väga raske, sest ta nägi väga keskendunud välja. Ma ei suutnud oma silmi temalt ära keerata, aga õnneks tundus ta pilk trummidele koondunud olevat.

Viimaks läks ta ühele rahulikumale ühtlasele rütmile üle ning vaatas mulle naeratades otsa.

„Wow... lihtsalt... hämmastav! Kui kaua sa seda õppisid?“