Üksi (Eesti keeles - McFly)

#30

Toidu tegemisele ei kulunud palju aega. Täpselt kell viis kõlaski uksekell ning ma tormasin ärevana seda avama. Tom seisis üpriski närvilise naeratusega uksel ning hingas kergendatult, kui märkas, et mina talle vastu tulin.

„Hei!“ ütles ta naeratades ning ma suudlesin teda kiiresti – ma ei julgenud midagi liigset teha, juhul kui mu isa meid märkab.

„Tsau, astu edasi,“ vastasin rõõmsalt. Juba tulidki mu vanemad elutoast esikusse.

Mul hakkas järsku nii piinlik. Tom ja mina ei käinud ju ametlikult ning me polnud sellest sõnagi rääkinud, aga siin seisid mu vanemad ja eeldasid, et me oleme koos, see olles üks peamisi põhjusi, miks Tom mu isale ei meeldinud (ja mille tõttu me üldse siin seisime).

Ma oleksin pidanud tänase õhtu paremini läbi mõtlema ja enne Tomiga asjad selgeks rääkima. Aga nüüd, kus ma Tomi ebalevalt oma vanematele tutvustasin ning ta mu emale lillekimbu ja isale veinipudeli ulatas, oli juba liiga hilja ümber mõelda.

„Nartsissid on mu lemmiklilled! Aitäh sulle!“ Mu ema paistis Tomi žestist võlutud olevat. Poiss oli mult enne küsinud, mis lilli emale tuua, ning ma olingi talle tema lemmiklilli, valgeid nartsisse soovitanud.

Kahjuks aga ei olnud mu isa oma arvamust Tomist eriti muutnud. Ta silmitses veinipudelit pahakspaneva pilguga ning ma neelatasin. Tom vaatas mind veidi närviliselt, aga ma proovisin talle rahustavalt naeratada. Ilmselt ei tulnud see eriti hästi välja, sest poiss hammustas huulde ja keeras oma pilgu eemale.

Vähemalt ei olnud ta juuksed täna sassis või turris, vaid enam-vähem korralikult üles quiff’i kammitud, mis võis temale mu isa silmis plusspunkte teenida. Sellise soenguga oleks ta isegi Kirtonile meeldinud, tõdesin ma.

„Aga mis me siis ikka siin seisame,“ ütles mu ema reipalt. „Läheme kööki, õhtusöök on peaaegu valmis.“

Mu vanemad kõndisid meie ees ning ma kiirustasin Tomi kõrvale. Võtsin ta käest kinni ja pigistasin seda – osalt temale julgustuseks, osalt sellepärast, et ma olin nii närviline ja poisi lähedus rahustas mind. Me istusime laua taha, mina Tomi kõrvale ja mu isa tema vasta.

Riis ja salat olid juba laual ning mu ema võttis ka kana ahjust välja. Ma olin nälga suremas, kuid hoidsin oma ilme neutraalse ja soovisin, et mu isagi ükskord oma näolihased lõdvaks laseks.

„Tom, mitmendas klassis sa käidki?“ küsis mu ema, kui me endale viimaks toitu tõstma hakkasime.

„Kaheteistkümnendas,“ vastas poiss napisõnaliselt.

„Ja mida sa peale kooli lõpetamist peale hakkad?“

„Noh... kui see edeneb, siis proovime bändiga edukaks saada. Aga ma tahan siiski ülikooli minna ja tõenäoliselt inglise keelt õppida.“

Ma märkasin, et kui Tom ülikooli mainis, muutus mu isa näoilme leebemaks, ja ma naeratasin endamisi. Seni oli kõik plaanipäraselt läinud.

„Kui kaua teil see bänd juba olnud on siis?“

„Aastaid, alguses me lihtsalt mängisime koos ja õppisime instrumente, aga viimasel ajal oleme ise lugusid kirjutama hakanud ja neid esitanud.“

„Muide, nad mängivad jõulupeol, mille me aasta vanematele korraldame,“ lisasin ma.

„Millal see oligi?“ küsis mu ema kulmu kortsutades.

„Kahekümnendal,“ vastasin kätt piimaklaasi järele sirutades. Märkasin, et Tom tegi seda minuga täpselt samal ajal, ning mu käed hakkasid veidi värisema.

Terve õhtusöök mööduski nii: mu ema küsis Tomilt mitmesuguseid küsimusi ja poiss vastas neile. Poisi kõnepruuk oli perfektne ja tema suust ei lipsanud välja mitte ükski ropp sõna. Mina oma isa asemel oleksin küll ta heaks kiitnud...