Üksi (Eesti keeles - McFly)

#11

Terve kolmapäeva hommiku olin ma totaalne närvipudar. Kartsin, et kui ma Tomi koolis näen, hakkan ma üle kere värisema, sest eesootavast õhtust mõtlemine pani mu igatahes sedasi reageerima. Kuigi ma teadsin, et vahetan kojujõudes riided ära, valisin endale hoolikalt kooliriided välja: ma ei tahtnud näha välja, nagu ma prooviksin kellelegi muljet avaldada, aga samas ei soovinud ma liiga tavapärane olla.

Viimaks tegin endale kohvi ja pesin hambad ära. Mu ema ja isa olid juba lahkunud, seega jäi ukse lukustamine minu ülesandeks. Lumi oli ööga veidike sulanud, aga teed olid endiselt õrnalt valgega kaetud. Õnneks ei olnud eriti libe ja ma jõudsin kooli jääl kordagi libastamata.

Annie oli mind nähes tänase õhtu pärast ilmselt sama põnevil kui mina. Eile, kui ta mulle uuesti helistas, läks mul tükk aega, et talle kõik ära seletada, sest ma olin juhtunust nii suures segaduses. Tegelikult ei olnud selles midagi erilist – poiss kutsub tüdruku välja, seda juhtub iga päev. Aga minu jaoks tähendas see midagi rohkemat kui üht tühja “kohtingut“.

„Kas ta ütles ka, kuhu ta su viib?“ sosistas Annie matemaatika ajal.

„Ei, ma räägin, see oli täiesti ootamatu...“ Kiikasin õpetaja poole, aga ta ei saanud arugi, et me lobiseme, sest ilmselgelt polnud me ainsad. „Ta lihtsalt ütles, et tuleb mulle kella kuueks järele.“ Nüüd, kui ma seda ümber jutustasin, ei kõlanud see pooltki nii armsalt, kui see tegelikult olnud oli, aga sellest konkreetsest hetkest mõtlemine tõi mulle siiski liblikad kõhtu ja naeratuse jääle.

„Ma peaks Dougielt küsima, äkki on Tom sinust midagi rääkinud.“ Meie sosistamine oli pominaks muutunud.

„Ei, ära seda küll tee, pärast hakkab midagi arvama.“

„Alusetult?“ Annie muigas. „Aga hea küll. Mis sa arvad, kas ta suudleb sind?“

Mul käisid üle terve kere külmavärinad. „Kindlasti mitte, me isegi ei tunne teineteist.“

„Dougiel ja minul läks see küll päris kiiresti.“

„Teil jah, aga me pole teie,“ kehitasin õlgu. „Ma tahaks temaga kõigepealt sõpradeks saada. See meeldimine pole isegi midagi nii suurt ja ma olen kindel, et see läheb kohe üle.“

„Kuidas iganes sa arvad,“ naeratas Annie kõiketeadlikult.

Ma polnudki Tomi terve päeva jooksul koolis märganud. Tundsin selle üle veidike kahetsustki, sest see tähendas raiskuläinud riietust. Veidi peale kella kolme said tunnid läbi ja ma hakkasin koju kõndima.

Kuna ka päris paljudel teistel klassidel lõppes äsja koolipäev, sõitis minust üpris palju autosid mööda. Lootsin, et nad ikka näevad mind läbi selle tiheda lumesaju, ning ilmselt nägidki, ainult natuke teises mõttes, sest mõne aja pärast märkasin, kuidas üks hõbedane auto minu juures aeglustama hakkas ning signaali laskis.

Esialgu jättis mu süda löögi vahele, kui ma hakkasin ette kujutama erinevaid stsenaariume, aga kui ma pead pöörasin, nägin, et autoroolis oli Tom.

Lehvitasin talle ning poiss keeras esiakna alla.

„Hei!“ hüüdis ta sooja naeratusega.

Vaatasin teda muigega. „Ma mõtlesin ikka, et ma näen täna nii hea välja, et saan ka miniseelikuta signaale.“

„Seda ka.“ Tom naeris ja laskis välja ühe pika signaali, mille peale ma võpatasin ja üks koer lähedalasuvas aias haukuma hakkas. „Ma viin su koju.“

„Tõesti? Aitäh!“ ütlesin kiiresti ja kõndisin auto eest kõrvalistuja ukseni. Märkasin, et meile järgnes paar autot ja et õige pea jõuavad nad meile järele, tekitades ummiku.

Tom oli ukse juba seestpoolt veidi lahti lükanud ning ma istusin kiiresti sisse. Panin endale turvavöö peale ja hõõrusin käsi kokku, lootuses neid soojendada.

„Kuidas koolis oli?“ üritasin teemat leida.

„Keskpärane. Ma nägin sind korra koridoris, aga sa olid liiga kaugel ning rääkisid mingi tüdrukuga. Kuidas sul endal oli?“

„Tavaline,“ kehitasin tarbetult õlgu ja jäin aknast välja vaatama. Majad, millest me möödusime, hakkasid aina tuttavamaks muutuma, aga ma ei tahtnud veel koju minna.

„Seda et... kas meie õhtused plaanid on ikka jõus?“ küsis Tom veidi aja pärast.

„Loomulikult! Kuhu me üldse läheme?“

„Jõe äärde.“

„Jõe äärde?!“ Vaatasin teda kui hullu ning ilmselt luges Tom mu hääletoonist nii mõndagi välja, sest ta naeris vaikselt.

„Oled sa talvel jõe ääres käinud?“

„Ühe korra, mitu aastat tagasi.“ Lootsin, et ta ei küsi selle kohta midagi täpsemat, sest see oli mu kunagise poiss-sõbraga. Eriti piinlik oleks sellest Tomiga rääkida.

„Seal on pime ning mitte ühtegi inimest pole. Lapsena läksin ma kogu aeg sinna, kui talv oli, ma olen seal paar laulu ka kirjutanud, soojemal ajal enamasti,“ ütles Tom. „Aga ma arvan, et arukas oleks endale mingi kuum jook kaasa võtta.“

„Ma usun jah,“ noogutasin ja märkasin, et me olime peaaegu kohal. „Kuule tõesti, aitäh, et sa mu jälle koju ära viskasid.“

„Muidugi, see pole mingi probleem.“

Soovisin, et ta aeglasemalt sõidaks.

„Ikkagi,“ pomisesin tagasihoidlikult. „See on tõesti...“ Mul said sõnad otsa, seega jäin lihtsalt vait. Tom seisatas kõnnitee ääres auto ning ohkas.

„Näeme siis kell kuus?“ Ta vaatas minu poole ja kergitas üht kulmu. Ma märkasin esimest korda, et tal on pruunid silmad, ning see muutis ta kummalisel kombel mitu korda tõmbavamaks, kuigi mul polnud mingit kindlat silmavärvieelistust.

„Kell kuus,“ noogutasin.

„Kas ma võiksin äkki... igaks juhuks su numbri saada?“

Mu süda hakkas puperdama, aga ma proovisin seda ignoreerida, mis osutus loomulikult päris keeruliseks. Sisestasin veidike värisevate kätega Tomi telefoni oma numbri ja helistasin endale, et mul temagi number olemas oleks. Siis ulatasin selle talle tagasi.

„Väga hea! Ma helistan sulle, kui ma tulema hakkan, et sa teaksid end riidesse panema hakata.“

„Helista jah. Aga näeme siis,“ naeratasin talle ning väljusin autost.

Tagasi vaadates märkasin, et Tom ei olnudki veel minema sõitnud, vaid tegi midagi kiiresti oma telefonis ja vaatas siis minu poole. Lehvitasin talle ning keerasin ukse lukust lahti.

____

Suur tänu kõigile, kes on seni vote'inud ja kommenteerinud!

Võib-olla tuleb täna veel üks osa.