Üksi (Eesti keeles - McFly)

#19

Kõik oli liiga naljakas.

Ja see oli ilmselgelt sellepärast, et ma olin poistega shot’te teinud. Hämmastav, kuidas vaid paar pitsi mulle mõjus – ma olin ülevoolavas tujus, palju sõnakam kui tavaliselt ning julgesin isegi vastu Tomi nõjatuda, kui me uue seltskonnaga köögis istusime.

„Kas te kuulsite juba, et härra Jones läheb järgmisest aastast koolist ära?“ küsis üks heledapäine tüdruk, kes oli minust aasta noorem.

Tundsin selle üle veidi kahetsustki, sest mul polnud selle õpetaja kohta ühtki halba sõna öelda. Blondiinil paistis selle üle hea meel olevat.

„Läheb?“ küsis Bethan õnnelikult. „Jumal tänatud, äkki nüüd hakkavad meie ajalootunnid normaalsed olema.“

Ruum oli suitsuhaisu täis, aga õnneks oli seal ainult kaks suitsetajat. Kõik aknad olid lahti ja mul oli isegi veidi jahe – kahetsesin, et polnud oma nahktagi Dougie ja Annie toast kaasa toonud. Rohkem sooje riideid mul ka polnud, kui ma juhuslikult jopega ringi käia ei tahtnud.

Muusika mängis valjult ja kogu alumine korrus oli naervaid ja rääkivaid inimesi täis. Tom, kes oli minust veidi vähem joonud, vaatas murelikult, kuidas ma oma siidrist lonksu võtsin, aga eelmisel korral, kui me Dougie juures olime, oli tema see vastutustundetu, seega oli kõik tasakaalus. Pealegi ei öelnud ta selle kohta sõnagi.

Natukese aja pärast hakkasin ma ära väsima. Kell oli üks – minu jaoks juba hilja, aga nädalavahetus oli ja pealegi viibisin ma peol. Proovisin küll ärkvel olla, kuid toetasin oma pea Tomi õlale ja vaatasin seltskonnas väsinult ringi. Siis, kui ma peaaegu tema õlale magama jäin, ütles Tom, et aeg on magama minna.

„Ei, oota, teeme veer paar shot’i!“ ütlesin ma rõõmsalt, kui ta mind treppide poole juhatas.

„See pole hea idee, ma poleks pidanud sul nii palju juua laskma...“

„Ära pabista nüüd,“ naersin ja koperdasin äärepealt omaenese jalgade otsa. „Fuck...“

„Tule nüüd.“ Tom muigas ja ulatas mulle käe. Kuidagimoodi saime me viimaks treppidest üles, kusjuures ilma poisi abita oleksin ma mitu korda tasakaalu kaotanud, ja magamistuppa jõudes viskasin ma end esimese asjana voodile pikali.

„Ma olen nii väsinud, ma ei jaksa riidest lahti võtta,“ oigasin.

„Sul oleks nii kindlasti mugavam,“ ütles Tom ust lukustades ja toas ringi vaadates.

„Tule nüüd voodisse, mul hakkab tasapisi külm.“

Tom naeratas ja kustutas laetule ära. Läks veidi aega, et mu silmad pimedusega harjuksid, aga ma nägin häguselt, kuidas Tom voodile istus.

Liigutasin end veidi rohkem seina äärde ja patsutasin kohta oma kõrval. „Tuled?“

„Ei, ma ei saa nii.“

„Kuidas nii?“ pilgutasin silmi.

„See pole sünnis.“

Hakkasin naerma. „Mis sünnis? Sa teed nalja praegu, eks? Tule nüüd siia ja jääme magama.“

„Loomulikult ei tee ma nalja,“ ütles Tom ja ma tõusin istuli.

„Teed küll, ole nüüd, mis juhtus? Ütle ausalt, kas ma tegin midagi?“ Ma polnudki enam nii väsinud, pigem murelik.

„Muidugi mitte, aga ma ei taha, et sa hommikul arvaksid, et ma kuidagi su üle võimust võtsin.“

„Kuidas ma seda arvata saaksin?“ küsisin segadusse sattunult. „Ma ei lase sul ometi põrandal magada!“