Üksi (Eesti keeles - McFly)

#33

Kohe peale esimest tundi hakkasin ma kohaleilmumist kahetsema. Mul käis pea kergelt ringi ning lisaks sellele olid mul ilmselged külmetuse tunnused. Lootsin, et see gripiks edasi ei lähe, sest muidu oleks küll väga jama. Jõulupeoni oli jäänud vähem kui kaks nädalat ning ma tahtsin selleks ajaks oma parimas vormis olla.

„Sa näed päris kahvatu välja, on see meelega või sa oled haigeks jäänud?“ päris Annie kulmu kergitades.

„Teine vist,“ vastasin aeglaselt. „Mul on nii kehv olla, mul on selline tunne, et ma kukun varsti kokku.“

„Äkki sa peaksid siis koju minema?“

„Peaksin jah... aga ma ei tea.“

„Niikuinii mingeid töid enam ei tule ju. Sa võid kooliarsti juurde minna, kui sa oma emaga läbi ei saa ja sa kardad, et sul jamad tulevad.“

„Ei. Ta soovitas mul üldse koju jääda.“

Vaatasin koridoris ringi, kuid ei märganud ühtegi blondi poissi, kelle nägemine mu kõhu keerlema paneb. Võib-olla oli see hea, arvestades meie eilset hüvastijättu, aga ma lihtsalt tahtsin temaga rääkida ning mul oli vaja Tomi kinnitust, et meie vahel on kõik korras.

„Tõsiselt ka, mine koju, Agnes, sa näed välja, nagu see kuluks sulle ära.“

„Ma vist lähengi,“ ütlesin ohates. „Kui sul midagi selle vastu pole, siis äkki sa saaksid peale tunde minu juurest läbi tulla? Meil on paljut, millest rääkida.“

„Loomulikult. Ma siis heli-“

„Appi, Tom on seal, teeskle palun, et meil on mingi tähtis teema pooleli!“

„Mida?“

„Kähku!“

Tom juba lähenes meile. Vältisin poisi pilku, kuigi meie silmad olid juba millisekundiks kohtunud. Lootsin, et Tom tundis end eilse pärast sama kehvasti nagu mina, aga mul polnud kavaski temaga vestlust alustada, et teada saada. See supp siin oli tema süüa.

„Ja noh, ma siis ütlesin talle, et see on fucking ajuvaba, mitte kedagi ei koti see jõuluvana, pigem tuleb muretseda sellepärast, et õpetajad alkoholi sissesmuukimist ei märka,“ ütles Annie sujuvalt ning ma noogutasin süvenenult. „Pealegi, kaheteistkümnendikel on jõuluvanast sügavalt savi...“

Tom oli meist vahepeal mööda kõndinud, aga polnud mind märkamagi teinud. Kui see üldse võimalik oli, tundsin ma end veel halvemini, ent ei lasknud sel välja paista.

„Okei... ma loodan, et see on see, millest sa pärast rääkida tahtsid?“ ütles Annie taha vaadates ning Tomi silmitsedes.

„Jah. Ja ma tahtsin sinu enda kohta ka küsida.“

„Oh, minul on kõik hea.“ Kõlas esimene kell. „Aga sina mine nüüd!“

„Lähengi. Helista, kui tunnid on lõppenud?“ Pilgutasin silmi, sest tüdruku nägu väreles mu ees.

„Helistan. Tsau!“ Ta sirutas käed välja ning me kallistasime teineteist.

Õues oli jälle lund sadama hakanud ning mul oli vastikult häiriv nohu. Peaaegu mitte ükski inimene ei kõndinud mulle vastu ja autosid ka polnud. Üksindus andis mulle aega mõtlemiseks, kuigi mul oli aimdus, et ma veedangi paar järgnevat päeva kodus just seda tehes.

Viimaks kohale jõudes saatsin emale sõnumi, et ma tulingi koju, ja tegin endale teed. Otsustasin lihtsalt üles minna ja „Gossip Girl’i“ vaadata, aga ma jäin sarja ette magama. Ärkasin alles siis, kui kell oli peaaegu pool neli ning Annie mulle helistas.

„Hey! Sorry, ma käisin kodust läbi ja nii, aga kui see sulle sobib, siis ma hakkan nüüd tulema?“

„Jaa, loomulikult. Soovid teed või midagi?“