Üksi (Eesti keeles - McFly)

#21

Esmaspäevased tunnid olid Annie puudumise tõttu veel igavamad. Enamikes ainetes kuulasin ma muusikat või kritseldasin midagi vihikusse. Ka lõunalauas püsisin ma enamasti vakka, aga kui Tom mulle lehvitas, naeratasin talle.

Teisipäev oli juba parem. Annie nägi välja õnnelikum kui kunagi varem ja see tõstis minugi tuju. Kõik õpilased olid homse korvpallimängu pärast ülipõnevil ja koolis ringi kõndides kuulsin ma, kuidas inimesed elavalt selle üle arutasid.

Kuna kossumäng pidi algama kell kaksteist, tähendas see, et me pidime kohe peale matemaatikatundi võimlasse minema. Annie ja mina kõndisime kõrvuti ning ta jutustas mulle nädalavahetusest ja sellest, kui palju ta Dougiet armastab.

Kui me kohale jõudsime, olid tribüünid juba pooleldi täis. Annie otsis silmadega Dougiet, kes istus koos ülejäänud tiimiga kõige esimeses reas, spordiriided juba seljas. Tüdruk vedas mu kättpidi sinna ja me istusime maha nii, et me olime Tomi ja Dougie vahel.

Annie ja Dougie asusid kohe teineteist „tervitama“, aga Tom ja mina naeratasime teineteisele. Me jõudsime kokkuvõttes väga vähe aega rääkida, sest õige pea algas esimene mäng, mis toimus kõige nooremate vahel. Siiski oli suurem osa publikust meievanune, mis tähendas, et noorematele ei elatud nii palju kaasa.

Viimaks jõudis kätte viimane, kaheteistkümnendike mäng. Annie suudles Dougiet ergutuseks ning Tom ja mina kallistasime. Viimaks olime mina ja Annie selles tribüünivahes ainsad istujad.

Kommentaator kutsus mõlema tiimi liikmed väljakule ning kui ma nägin, millised olid poisid, kellega meie kool mängima pidi, sain ma šoki – nad olid kõik vähemalt meeter kaheksakümmend ning pooltel neist olid massiivsed käelihased.

„Tom vaatab sind,“ sosistas Annie ning ma keerasin pilgu hoopis vastasmeeskonna blondile, kes mulle laialt naeratas. Näitasin talle pöidlaid ning naeratasin. Tomi juuksed olid täna jälle sassis, mitte üles kammitud. Ma ei teadnudki, kumb juuksestiil mulle rohkem meeldis.

Mängu esimene pool läks päris tasavägiselt, kuigi vastasmeeskond juhtis viie punktiga. Tom oli vabaviskelt sisse visanud ning mina talle rõõmsalt kaasa hüüdnud, mille peale ta mulle silma teinud oli. Ühel rahulikumal hetkel jooksis Dougie meieni ning suudles Anniet kiiresti, mille peale tüdruk pool minutit totakalt naeratas.

„Türa küll, võta nüüd see neetud pall!“ hüüdis Annie mu kõrvalt. Parasjagu oli käimas viimane minut ning vastasmeeskond juhtis kolme punktiga.

„Läheb-läheb!“ karjusin ma närviliselt. Jack oli nüüd palli saanud ja korvi alt sisse visanud. Meil oli vaid ühte punkti veel vaja! Annie ja mina kiljusime üliõnnelikult.

Vastasmeeskond sai palli ning söötis selle kogenud liigutustega oma korvile aina lähemale. Vandusin kõvasti, sest selle meeskonna pikim liige oli täpselt korvi juures ning sai palli.

„Vittu!“ karjus Annie vihaselt, kui ta söötis.

Imekombel aga oli Dougie õigel ajal hüpanud ning ta sõrmed riivasid palli. Sellest piisas: pall kaldus kursilt kõrvale ning üks tumeda peaga poiss püüdis selle kinni. Ta söötis selle Jackile, kes söötis selle Dougiele, kes söötis selle mingile kuldpruunide juustega poisile, kes söötis selle omakorda Tomile, kes seisis täpselt korvi all.

Kümme... üheksa...

„Tee see ära, Tom!“ hüüdsin valjult. Kuus... viis...

Tom söötis ning ma nägin kõike justkui aegluubis: pall liikus väikese vindiga korvi poole, tegi selle rauast osal kaks ringi ning täpselt siis, kui vali vile üle kogu väljaku kõlas, kukkus läbi võrgu maha.

Annie ja mina hüppasime mõlemad püsti ja hakkasime kiljuma.

„Me võitsime!“ hüüdsin valjult ning kallistasin tüdrukut.

„Nad tegid selle ära!“ karjus ta veel valjemalt. Kõigil meie kooli meeskonna liikmetel olid väga õnnelikud näod peas ning mõned noormehed ja tüdrukud kiirustasid nende poole poisse õnnitlema.

Annie ja mina astusime ka väljakule – tema jooksis Dougiet suudlema, mina aga kiirustasin Tomini.

„Appi! Palju õnne! Mul on nii hea meel!“ Kallistasin teda kõvasti ning Tom tõstis mu õhku ja keerutas mind ringi. Ma naersin laginal ning see ajas ka Tomi naerma. Ta oli veidike higine, aga see muutis ta vaid atraktiivsemaks.

Kui ta mu maha pani, tegin ma midagi, mida ma endast kunagi lootnud poleks: nõjatusin talle lähemale ning suudlesin teda põsele. Olin enda teost päris šokeeritud ning Tomi silmad olid suured, kui talle mu liigutus kohale jõudis.

„Hea töö, Tom!“ hüüdis Dougie järsku olukorda päästes ja lõi Tomiga rusikat. Annie nõjatus vastu Dougiet, õnnelik nägu peas.

Mis sest, et poisid vastaseid kõigest ühe punktiga olid võitnud. Neil paistis selle üle ülihea meel olevat ning ka mina olin selle üle rõõmus. Poistel oli plaanis õhtul kuhugi tähistama minna, aga ei minul ega Anniel polnud peoks tuju, seega jätsime me poistega hüvasti ning otsustasime poest läbi minna ja endale jõulupeo planeerimiseks suure kaustiku osta.

Saime endale kõige tavalisema mustade pappkaantega spiraalkaustiku ning suundusime edasi minu poole. Tegime endale võileibu ja läksime üles minu tuppa.

„Tead, ma arvan, et me võiks kuskilt ikkagi bändi palgata,“ ütles Annie mõtlikult. „See oleks ju nii igav, kui nad terve õhtu mingit raadiot laseksid.“

„Ma tean... aga eelarve ei luba. Äkki sa saad Dougielt küsida, kas nad oleksid nõus esinema?“ Me lamasime mõlemad kõhuli mu voodil, kaustik lahtiselt ees.

„Oh, äkki see on isegi hea idee. Teevad paar laulu ja siis naudivad pidu edasi. Saaks meeleolu luua ja nii. Kui me Selmesega rahulikult räägiksime, siis ta vast ikka lubaks.“

„Loodame...“

Järgmine draamatund pidi meil olema homme – tänane jäi ära. Tõenäoliselt pidime neljapäeviti sellega kaks tundi tegelema hakkama, et üheksateistkümnendaks detsembriks valmis jõuda.

„Tead, me võiks juba teada, kes millega tegeleb, siis oleks planeerimine palju hõlpsam,“ ütles Annie. „Kuidas me praegu midagi üldse otsustama peaksime?“

„Ma arvan, et tegelemegi siis sellega homme. Kumma juures?“

„Ma ei tea, võib minu. Poistel on bändiproov ka ja...“ Ta kergitas kulmu.

„Ma tean küll, millest sa praegu mõtled, Annie, aga ei.“

„Miks? Teeme piparkooke ja viime need neile, päkapikumütsid peas! Kujuta ette nende nägusid, kui nad seda näevad.“

„No jah, aga...“

„Teeme seda, palun?“

Pööritasin silmi. „Hea küll. Aga tõesti, ma ei taha, et nad meist halvemini arvama hakkaksid.“

„Miks nad peaksid meist halvemini arvama hakkama? Kui me neile süüa viime.“

„See on nagu... pugemine.“

„Dougie on mu poiss-sõber ja Tom on... ma ei tea, mis te olete, aga kas sa ei taha teda üllatada? Suhuvõtmise jätsid ju ära.“

Peitsin pea patja. „Okei, teeme nii, et ma olen nõus sinuga seda homme tegema, kui sa nädala lõpuni minu ja Tomi kohta mingeid siivutuid märkusi ei tee.“

„Davai!“ ütles Annie kohe ning tõusis istuli. „Aga kui siivutu on siivutu?“

„Kõik, mida sa naljakaks pead....“

____

Vabandust, et ma eile õhtul ei uuendanud, mul oli esmaspäeval eksam ning eile (ja ka täna) tasemetest, lisaks kõigele sellele on õpetajad alles nüüd avastanud, et vähe hindeid on, seega mul on väga kiire olnud.

Suur tänu teile selle kõige eest, ma ei väsi seda korrutamast! (Ja ma lähen nüüd venku sõnu õppima... :D) Uus osa võib-olla täna õhtul, kui mitte, siis homme.