Üksi (Eesti keeles - McFly)

#41

Kui oleks olnud argipäev, oleksin ma tõenäoliselt hiljem koju läinud, aga kuna isa käskis mul lõunaks tagasi tulla ja ma olin ta kannatuse juba niigi proovile pannud, lahkusingi ma kella poole ühe paiku Annie juurest.

Koju jõudnud, ei teadnud ma algul, mida oodata. Kas mu isa oli minu peale pahane või oli ta Tomi suhtes mõistlikumaks muutunud? Esialgu ei teinud ta mind märkamagi, seega viisin oma asjad üles ning panin toa korda. Millegipärast maandas see minu puhul alati närvilisust.

Leppisime Tomiga kokku, et ta tuleb mulle kella kuueks järele ning me läheme kinno, ja otsustasin lõunasöögi ajal seda ka oma vanematele mainida.

„Ma lähen kella kuuest ära, kinno,“ ütlesin rahulikult.

„Kellega?“ küsis mu ema.

„Tomiga. Me suhtleme nüüd jälle.“

„Jälle?“ päris ema üllatunult. „Kas te siis ei suhelnud vahepeal?“

„Me võtsime asju rahulikumalt,“ otsustasin pooliku tõe kasuks.

Ta noogutas ning ma söandasin viimaks oma isa poole vaadata. Ta ei teinud mind märkamagi, vaid võttis oma piimaklaasist väikse sõõmu.

„Isa?“ kergitasin kulmu. „Ma ju võin minna?“

„Kümneks oled tagasi,“ ütles ta lõplikult ning ma noogutasin – see oli juba rohkem kui küll.

Kella viie ajal alustasingi ma enda kordategemisega ning punkt kell kuus oli Tom kohal. Kiirustasin autosse ja tervitasin teda suudlusega.

„Mu isa käskis mul kella kümneks tagasi tulla, kusjuures ta teab, et ma olen sinuga.“

„Tõesti?“ Ta näis üllatunult. „See on ju tõsiselt hea.“

„Ma usun, et ta on hakanud aru saama, et ükskõik, mida ta teeb, ei muuda see meievahelisi tundeid.“

Tom oli just auto käima pannud, kuid nüüd lülitus mootor uuesti välja.

„Kas sa oled täna Anniega rääkinud?“ küsis ta kulmu kortsutades.

„Ei ole... ja me ei rääkinud eile ka suurt midagi. Ma usun, et ta tahab lihtsalt üksi olla.“

„Nojah,“ pomises ta autot uuesti käivitades. „Me peame kiirustama, film algab kahekümne minuti pärast...“

Me jõudsime õigel ajal kinno, küll aga tuli välja, et kõik „Kääbiku“ piletid olid juba välja müüdud. Järgmine seanss pidi algama alles mitme tunni pärast ning kuna see ei sobinud meile kummalegi, valisime me uue filmi ning naasime autosse, sest selle alguseni oli veel ligi pool tundi.

„Pagan, oleks vist pidanud netis piletid ära broneerima...“ ütlesin kulmu kortsutades.

„Ilmselt küll... aga siis oli veel nii palju kohti, ma ei arvanud, et need nii ruttu välja müüakse.“

„Pole hullu,“ ütlesin naeratades ja tegin mantli eest lahti.

Tomgi naeratas. „Kas sa tuled kolmekümnendal või kolmekümne esimesel?“

„Mis päev see on?“

„Teisipäev või kolmapäev.“

„Ma arvan, et ma tulen teisipäeval? Siis me saame kindlasti natuke aega kahekesi olla.“

„Väga hea.  Harry on linnast väljas, aga Danny ja Claire saavad tulla...“ Ta ei tundunud eriti entusiastlik.

„Claire,“ pööritasin silmi. „Garanteerin, et mul saab temast juba esimesel jaanuaril terveks 2015. Aastaks küllalt.“