Üksi (Eesti keeles - McFly)

#7

Danny ja Harry jõudsid umbes viieteistkümne minuti pärast. Mõlema näod olid rahulolevad ning meie küsimise peale nad muigasid kõiketeadlikult.

„Me sebisime endale bändikasse süntesaatori.“

„Mida? Kuidas?“ päris Dougie. „Me pidime ju rahad kokku panema...“

„Jah, aga mu tädimehel on üks veidi vanem üle jäänud ja ta pakkus seda meile,“ vastas Harry. „See pole küll kõige uhkem, aga ajab asja ära küll.“

„Väga hea! Millal me järgmise proovi teeme? Pühpäeval jälle?“ Tom istus minu kõrval ja meie jalad puutusid peaaegu kokku.

„Minugipoolest, siis saame paar laulu viimaks normaalselt ära mängida,“ noogutas Danny.

Õhtu läks päris hästi. Kõik neli poissi tundus väga hea huumorimeelega olevat ja päris ilmselgelt olid nad kogu elu sõbrad olnud. Mingil hetkel jõudsid Dougie vanemad koju, aga nagu noormees arvanud olid, ütlesid nad meile lihtsalt üle ukseava tere ja läksid siis edasi oma asjadega tegelema.

Paari tunni pärast teatas Harry, et ta hakkab koju minema, ning Danny, kes temaga kohale oli jõudnud, läks poisiga kaasa. Me jäime jälle neljakesi: Annie, mina, Dougie ja Tom, kes oli ilmselgelt veidike liiga palju joonud, sest ta naeratas sõna otseses mõttes kogu aeg ning oli veidike jutukamaks muutunud.

„Tom, ma arvan, et sulle piisab tänaseks, sa pead veel ju koju sõitma,“ ütles Annie murelikult. „Pealegi, kui sa härrasmees oled ja Agnese koju viid...“

„Kindlasti mitte, ma ei ole nõus temaga praegu sõitma,“ segasin ma vahele. „Pärast lõpetame mingis kraavis.“

„No kuulge, ma teen endale veidike kohvi ja asi ongi korras,“ naeris Tom. „Ärge muretsege.“

„Õnneks on joogid otsas ka,“ ütles Dougie oma tühja õllepurki lauale pannes. „Ja te peaksite varsti minema hakkama, mu vanemad tahavad magada.“

„Dougie, oleks see okei, kui ma siia jään?“ küsis Annie.

„Ta vanemad tahavad ju magada,“ irvitas Tom.

Dougie vangutas muiates pead. „Agnes, kas sul on juhiload?“

„On, aga ma saan alles jaanuaris kaheksateist...“

„Tom on kaheksateist täis, sõidutad ta äkki koju?“

Hammustasin huulde. „Okei...“

„Ja kuidas ta ise koju saab?“ pööritas Tom silmi. Praegu nägi ta igatahes kainem välja kui enne.

„Ma kõnnin, vahet pole, see ei tohiks nii pikk maa olla.“

„Ei, nii ei lähe, ma sõidan.“

„Pime ja libe on ju!“ vaidlesin ma vastu.

„Okei, rahunege maha,“ muigas Annie. „Äkki sa saad oma auto ööseks Agnese kätte jätta ja lähed sellele hommikul lihtsalt järele?“

Tom kissitas silmi, aga ilmselt ta teadis, et me ei anna nii lihtsalt järele. „Okei. Jah, teeme nii.“

Otsustasin endamini, et parem oleks, kui ma Tomi juurest ikkagi koju kõnnin. Reede õhtu oli, ilmselgelt tuuritas politsei linna peal ringi, pärast peatatakse mind kinni ja ma satun pahandustesse?

Me olime seal veel umbes viisteist minutit, siis aga läksime esikusse riidesse panema. Tom andis mulle mu jope ja ma tänasin teda, liblikad kõhus. Mind ajas nii närvi, et tal minu üle justkui mingi võim näis olevat, ma lootsin lihtsalt, et saan sellest nõmedast kiindumisest kiiresti üle.

Jätsime Annie ja Dougiega hüvasti ja kõndisime õue. Tom tegi autouksed lahti, aga ei andnud mulle võtmeid.

„Tom? Kuidas sa eeldad, et ma sõidan? Anna nüüd need võtmed,“ muigasin ma.

„Ei, vahet pole, mul ei ole viga midagi, ausalt, las ma sõidan,“ ta taganes minust paar sammu, aga ma kõndisin talle järele.

„Anna nüüd, siin on külm.“

„Istu siis autosse,“ ta hakkas mulle esiust lahti tegema, aga ma lükkasin selle muiates kinni. „Okei, tõesti, anna mulle need võtmed ja sõidame.“

Tomi prilliklaasid olid veidike udused. „Tõsiselt ka, ma saan sellega hakkama, me ei ela ju nii kaugel.“ Ta käsi oli endiselt ukselingil.

„No kuule,“ naersin ja vaatasin talle silma. Tom oli minust umbes pool pead pikem. „Anna nüüd, tõesti, ma külmun varsti ära.“ Sirutasin käe välja ja hakkasin ta võtmeid krabama. Sain neist küll kinni, kuid libisesin ette astudes ning Tom oli sunnitud minust kinni haarama, et ma ei kukuks.

„No kuule, kumb meist siin kainem on?“ naeris ta minust endiselt kinni hoides. Tundsin, kuidas mu põsed kumama hakkasid, aga õnneks olin ma võtmed kätte saanud.

„Istu autosse, joodik,“ muigasin talle ust avades.

„Mida sa teed?!“ Ta lükkas ukse kinni ning avas selle uuesti.

„Mida sa ise teed?“ vaatasin teda imelikult.

„See on kahtlane, et sa mulle ukse lahti tegid.“

Mul hakkas veel piinlikum. „No sorry, et ma sulle oma viisakusega ette jäin.“

„Ei, ma ei mõelnud seda nii,“ ta naeris. „Lähme lihtsalt autosse, siin on tõesti külm.“

Kõndisin juhiukseni ja istusin rooli taha. Pidin tooli veidike ette sättima, viimaks sain istme õigesti ja käivitasin auto. Ma ei teadnud väga, mida ma tegin, aga õnneks sain õigesti välja tagurdatud.

„Kus sa elad?“ küsisin talt.

„Asi oleks palju lihtsam, kui sa oleksid mul sõita lasknud,“ vastas ta.

„Võib-olla, aga kuhu ma nüüd minema pean?“

„Mööda seda teed otse,“ ütles ta alistuvalt. Ta ei elanud õnneks väga kaugelt ning juhatas mu ilusti oma maja ette. Panin autouksed lukku ja jäin talle otsa vaatama.

„Seda et... kuidas ma siit koju saan?“

____

Jep, see on cliffhanger, aga täna õhtul tuleb uus ja pikem osa, seega ma loodan, et pole midagi? ;)