Üksi (Eesti keeles - McFly)

#49

Esialgse plaani järgi pidid Tomi vanemad küll laupäeval tulema, aga reede hommikul selgus, et nad jõuavad hoopis sama päeva õhtul. Me veetsime suurema osa pärastlõunast koristades ning käisime ka poest läbi, et kõik igapäevased toiduained külmkapis olemas oleks.

„Agnes, sa meeldid neile niikuinii, sa ei pea nendega tutvumise pärast nii palju pabistama,“ oigas Tom, kui ma panin ette, et me võiks neile õhtusööki valmistada.

„Ma tean, et ei peaks, aga ma nagu elaks siin, selle eest tuleb ju kuidagi tasuda...“

„Mu ema ei pea tervet homset päeva köögi koristamisele kulutama, ma usun, et sellest piisab,“ muigas Tom. „Ausalt. Ära muretse.“

Ohkasin ning vaatasin kella - kuus läbi. Õues oli juba pime ning ma märkasin tänavalambi valgusviirust, et lund sadas.

„Mis kell nad muidu jõuavad?“ Keerasin pead ja vaatasin Tomile silma.

„Ma ei teagi, varsti. Tahad filmi vaadata või midagi?“

„Vaatame. Vali sa midagi, ma toon pesu kuivatist ära.“

Tom turtsatas. „Hea küll. Tulen sulle appi?“

„Ah, pole vaja,“ naeratasin.

„Väga hea, sest tegelikult ei oleks ma niikuinii viitsinud end liigutada...“

Korjasin enda kõrvalt diivanilt ühe padja ning viskasin selle Tomi pihta. Ta püüdis selle kinni ja teeskles, et saadab padja täie jõuga minu poole. Kiljatasin ja tõstsin enesekaitseks käed ning Tom hakkas naerma.

Muigasin ja tõusin püsti, et nüüd vannituppa kõndida, kui Tom mind uuesti padjaga viskas ning seekord mu õlga tabas. Ahhetasin uskumatust teeseldes ja vaatasin Tomi, samal ajal muiet maha surudes. „Vägivald!“

„Sina tegid esimesena,“ mossitas Tom.

„Tõsi... sest sa kiusasid mind.“

„Sina kiusad ka mind selle topiga...“

Itsitasin. „Siis on vist hea asi, et me mu jaki puhtaks pesime, või mis?“

„Kuidas kellelegi.“

Turtsatasin ja kõndisin nüüd vannituppa, kuivati oligi lõpetanud. Panin endale oma lemmikjaki selga, sest tegelikult ei olnud majas nii soe, et topiga ringi lasta, ja voltisin meie riided kokku. Paar minutit hiljem naasin Tomi tuppa ning panin meie asjad ta laua peale, Tom tegi midagi oma sülearvutis, ma eeldasin, et pani filmi käima.

Märkasin silmanurgast õues liikumist ning kõndisin akna juurde.

„Tom! Su vanemad tulid,“ pomisesin ärevalt ja vaatasin, kuidas Carrie parasjagu väravaid avas, et ta vanemad hoovi sõita saaksid.

„Juba?“ kortsutas noormees kulmu ja kõndis minu kõrvale. „Nojah.“

„Läheme alla?“

„Miks?“

„Neid tervitama...“

Tom muigas. „Üldiselt tulevad nad ise mingil hetkel mu toast läbi, aga oleks vist tõesti parem sind juba praegu neile tutvustada.“

„Appi...“ Hammustasin huulde. „Kuidas ma nende poole pöörduma peaksin?“

„Eesnime pidi loomulikult.“

Ohkasin. Ma vältisin tihti isegi oma sõbrannade vanematega suhtlemist pelgalt sellepärast, et ma kartsin, et neid teietades võin tunduda pugejalik ning sinatades isekas.

„Ära nüüd pabista...“ muigas Tom ja kallistas mind kõvasti. Kallistasin teda vastu ning tundsin oma südant kloppimas, lootsin, et ma alla jõudes värisema ei hakka.