Üksi (Eesti keeles - McFly)

#32

„Okei... ma ei teagi, kust alustada,“ ütles Tom autot käivitades. „Ee... kas su vanemad ütlesid eile minu kohta midagi?“

Neelatasin. Siit see läks... „Noh, ma ei tea. Mu emale sa meeldid, see on kindel, aga isa... tal on lihtsalt aega vaja.“

„Ma saan aru.“

„Ja noh, ma ei tea, talle ei meeldi, et ma sind regulaarselt näen, ja ta proovib seda iga hinna eest peatada.“

Tom kortsutas kulmu, aga ei öelnud midagi. Ma ei teadnud, kas mainida oma isa ähvardust ärakolimise kohta. Otsustasin siiski enne kõige arutamist temaga läbinisti aus olla, sest mina ju eeldan Tomilt sama.

„Ja... ma ei tea, kui tõsiselt ta seda mõtles, aga mu isa ütles midagi, et kui vaja, saame me siit linnast ära kolida.“

„Mida kuradit? Sellega tegi ta nüüd küll nalja!“

„Ma loodan, jah.“

„Nagu... kas ma olen talle midagi teinud, et ta...?“ Tom vangutas pead ning jäi vait.

Vaatasin aknast välja. „Ma ei tea. Ta lihtsalt kiitles. Ma mõtlen, ma küsisin, et mida tal ikka selles suhtes teha on, et kas mind tüdrukutekooli panna või midagi, selle peale ta lisaski.“

„Anna andeks, aga see on temast väga sitt, ja ma ei tea, see paneb mind end väärtusetuna tundma... deep, jah.“ Ta kõlas äärmiselt pettunult – ilmselgelt oli poisi hea tuju kadunud.

  „Tom...“ Krimpsutasin nägu ning panin oma käe tema oma peale käigukangil. „See on mõttetu. Ta saab sellest ju üle.“

„Võiks veidi kiiremini edeneda.“

„Me kõik vajame kohanemiseks aega.“

„Mõni rohkem kui teine...“

Ma ei vastanud midagi.

„Okei, anna andeks, see oli nõme. Aga... see ei muuda meie vahel ju midagi?“

„Muidugi mitte! Või noh...“ Jäin vait ning vaatasin hetkeks meie ühendatud käte poole. „Ära võta seda valesti ega midagi, aga ma arvan, et me võiksime ajutiselt veidi maha rahuneda ja asja aeglasemalt võtta.“

„Mis mõttes?“

„Nagu... ma ei tea, et... ma mõtlen, me võime koolis rääkida ja nii, aga äkki tõmbame seda väljaskäimist ja nii veidi vähemaks? Lihtsalt seni, kuni nad mõttega minust ja sinust harjuvad.“ Silitasin õrnalt ta kätt.

„Sa just ütlesid, et meie vahel ei muutu midagi,“ sõnas Tom süüdistavalt.

„Ütlesingi, ja ma loodangi, et see ei muuda meie vahel midagi. Lihtsalt võtame seda asja paar nädalat rahulikumalt. See ei ole ju nii hull.“

„Ja sa ei või neile lihtsalt edasi valetada, et oled Anniega?“

„Ma vihkan oma vanematele valetada.“

„Seni sul küll sellega probleeme pole olnud...“

„Seda jah, aga nüüd on asjad veidi teistmoodi.“

„Kuidas teistmoodi?!“

„Esiteks, nad teavad sinust ja tõenäoliselt aimavad juba, et pooltel kordadel, kui ma Anniega olen, olen ma hoopis sinuga. Ja nüüd veel eriti, kui nad sinust midagi ei kuule...“

„No jah, vajaduse korral leitakse ikka vabandusi...“ pomises Tom oma nina alla.

„Mida?“ Ma olin kindel, et olin teda õigesti kuulnud, ning veidikese ärevusega võtsin oma käe Tomi omalt ära ja hakkasin hajameelselt oma pöialdega mängima.