Üksi (Eesti keeles - McFly)

#48

„Kas läheme õue?“ pani Danny natuke enne keskööd ette. „Me peame ju kõik valmis sättima.“

„Läheme,“ noogutas Tom. „Kus raketid on?“

„Minu autos,“ vastas Danny. Ta tõusis esimesena püsti, Claire tema järel, ja pani endale jope selga. Ka Dougie tõusis püsti ja läks jopelukku kinni tõmmates õue, jättes minu, Tomi ja Annie kolmekesi tuppa.

„Te olite enne Dougiga ikka päris... mugavad,“ märkisin Anniet tähelepanelikult silmitsedes.

„Kuhu sa sihid?“

„Ma lihtsalt mainin. Ja muide, ma nägin teie jalamängu.“

Annie värvus näost roosakaks ja heitis Tomile kiire pilgu, aga poiss teeskles taktitundeliselt, et ta ei kuulnud meid, ja tegi midagi oma telefonis.

„Meie jälle nägime täna teid kahte meile poolpaljalt vastu tulemas,“ ütles Annie vastuseks.

Nüüd oli minu kord punastada, asja tegi hullemaks fakt, et Tom muigas.

„See on üldse midagi muud...“

Annie ohkas. „Aga vahet pole, sest see ei tähendanud midagi. Me lihtsalt lollitasime.“

„Oled sa kindel, et tema samamoodi mõtleb?“

„No kuule... kumbki meist ei taha liiga kiiresti liikuda.“

„Teate, ma võin ära ka minna,“ mainis Tom oma telefoni taskusse pistes. „Carrie tervitab.“

„Tegelikult peaksime me kõik minema.“ Annie tõusis püsti ja hakkas endale jopet peale panema.

„Kas Carrie teab, et ma siin olen?“ küsisin Tomilt.

„Ma ütlesin talle lihtsalt, et sa jääd siia veel natukeseks ajaks,“ kehitas Tom õlgu. „Aga ma usun, et ta sai enam-vähem aru, mida ma mõtlesin.“

Annie kõndis nüüd uksest välja ning Tom ja mina tõusime samuti püsti. Silmitsesin kogu seda segadust, mis laual oli, ja lootsin, et nad aitavad meil homme koristada, sest kahekesi kuluks meil sellele kõigele mitu tundi. Tom ja mina võtsime endale kahepeale ühe siidri kaasa ning läksimegi õue, kus Danny parasjagu ilutulestiku süütamiseks sobivat kohta otsis.

Tom soovitas meil üldse aiast välja minna, sest hoovis kasvasid puud liiga lähestikku. Annie, Claire ja mina kõndisime poiste järel väravast välja, ma märkasin, et Claire hoidis käes säraküünlapakki. Heitsin kiire pilgu oma käekellale, mis andis märku, et uue aasta tulekuni on jäänud neli minutit. Taipasin, et see oli esimene kord mu elus, kui ma aastavahetuse sõpradega veetsin – üldiselt olin ma siis perega või kahel korral üldse üksi.

„Oota, kuidas me siis teeme?“ päris Claire. „Uus aasta pole ju veel kohal?“

„Me mõtlesime, et laseme ühe enne ja teise pärast keskööd,“ vastas Tom minuni kõndides.

„Astuge veidi kaugemale,“ hoiatas Danny ning võttis Claire’il käest kinni. Ta vaatas ainiti oma tüdruksõpra ning mulle meenusid Claire’i päeval lausutud sõnad. Nad tundusid teineteisest tõesti hoolivat, minust oli nii nõme tüdrukus kahelda.

Keerasin pilgu neist eemale ja vaatasin, kuidas Dougie, kellel ainsana tulemasin oli, ühe kasti süütas ning siis meieni taganes. Tomi naabridki olid õue tulnud ning kaks last oli seni säraküünlaid põletanud. Kui tulevärk käima läks, tulid nad väravast välja seda imetlema.

Tom mu kõrval pani ühe oma käe ümber minu ja ma nõjatusin vastu teda.

„Mul on tõsiselt hea meel praegu siin sinuga olla,“ pomisesin vaikselt ning nõjatusin talle veidi lähemale.