Üksi (Eesti keeles - McFly)

#13

„Igal detsembrikuul on üheteistkümnendikel kombeks aasta vanematele jõulupidu korraldada,“ ütles preili Selmes õpilaste hulgas ringi vaadates. „See on meie traditsiooniks olnud juba aastakümneid. Jõulupeo eest saate te arvestlusliku hinde, millel on kaalutlev osa lõpuhinde väljapanemisel, seega soovitan kõigil innukalt kaasa töötada.“

Ristasin põlved. Kogu üheteistkümnes klass istus aulas ning kuulas, kuidas noor õpetaja meile pidu tutvustas. See tõotas tulla üpriski huvitav projekt ja ma olin mõnes mõttes isegi põnevil.

„Ma arvan, et tänase tunni veedame me lihtsalt asju läbi rääkides ja kaudseid ülesandeid välja jagades. Kui te soovite, võite uurida ka eelnevate pidude kohta, et asjast täpsemat ülevaadet saada.“

Kuna ma olin uus ning klassis oli ka palju julgemaid ning suurema sõnakaaluga õpilasi, otsustasin lasta teistel kõik valida, ning olin terve arutluse aja vait. Niikuinii ei suudaks ainuüksi minu hääl midagi muuta ja mulle sobis kõik, millega teised lagedale tulid.

„Loomulikult on kõik alkohoolsed joogid ja tubakas keelatud, aga mingit sorti toitlustus peaks olemas olema...“

Nõjatusin toolil tagasi ja mõtlesin eilsele. Tom ja mina olime veel päris kaua väljas ja rääkisime pikalt, veidi oma lapsepõlvest, huvidest ja isegi mõnest piinlikust sündmusest, mille üle me pikalt naersime. Mul oli tõesti tunne, et iga hetkega, mille ma temaga koos veetsin, hakkas ta mulle aina enam meeldima. Siiski ei saanud ma sada protsenti kindel olla, et see oli vastastikune ja midagi enamat.

„Ma vean kihla, et sa mõtled praegu Tomist...“ sosistas keegi mulle kõrva ja ma võpatasin. Annie mu kõrval oli minu poole nõjatunud ja jälgis mind, naeratus näol.

„Miks sa seda arvad?“ pärisin närviliselt.

„Sul praktiliselt ila voolas ja näoilme ütles, et „ma tahan Tomi keppida!“.“

Pööritasin silmi, aga muigasin. „Ma mõtlesin lihtsalt eilsest.“

„Kuidas läks? Kuhu te üldse läksite?“

„Jõe äärde. Kõigepealt viis ta mu üldse koolist koju.“ Viisin Annie sellega kiiresti kurssi ning rääkisin ka meie õhtust, jätmata välja selle, et me võib-olla äärepealt suudelnud oleksime.

„Ma palun Dougiel teile maamajas magamistoa kinni panna,“ sosistas Annie, kui ma jutustamise lõpetanud olin.

„Ma ei tea isegi, kas ma saan ööseks jääda...“ Tegelikult oleksin ma pidanud sellest häiritud olema...

„Sinnasõit kestab rohkem kui poolteist tundi, pigem jää juba ööseks...“

„Ma ei tea, kas mu vanemad lubavad.“ Pigem, kas mu isa lubab. Ta märkaks ju, et ma olen öö otsa kodust ära, eriti veel nädalavahetusel, ja siis tuleksid mul suuremad pahandused.

„Ütle, et sa tuled minu juurde,“ kehitas Annie õlgu. „Ma valetasin neile alguses kogu aeg, aga nüüd on nad Dougiega nii harjunud, et ei pilguta silmagi, kui ma ütlen, et ööseks tema juurde jään.“

Tundsin Annie üle jälle kadedust. Kujutlesin ette, mis tunne oleks Tomi vanemate – ja õega – kohtuda, õhtuti tema kaisus uinuda ja hommikuti esimese asjana poisi sügavaid pruune silmi näha. Mõni ime ka, et Annie nii õnnelik oli – minulgi poleks millegi üle kurta, kui mul läheks Tomiga nii hästi kui temal Dougiega.

„Sa mõtled jälle Tomist,“ ütles ta veidike kõvemalt ja ma sisistasin, et ta vait jääks. Kui keegi nüüd seda kuulis, võiksin ma sama hästi häbist maa alla vajuda.

„Ja sa ei muuda temale mittemõtlemist eriti kergemaks,“ muigasin.

„Annie ja... vabandust, ma unustasin su nime ära,“ preili Selmes silmitses meid küsivalt ning mul hakkas veidi piinlik, kui ligi pool meie klassi minu ja Annie poole vaatas.