Üksi (Eesti keeles - McFly)

#34

Neljapäeval draamatundi jõudes olid kõik närvilised. Kirton ja Selmes tormasid muudkui ühest kohast teise ning tegid veel viimaseid ümberkorraldusi, näidendis osalejad tagusid enda otsaesiseid, kui oma teksti unustasid; tüdrukud arutasid erutatult, mida selga panna. Aga Annie ja mina lihtsalt vaatasime ringi, sest meie olime oma tööga ammu valmis saanud.

Oli ka neid, kellel polnud enam midagi teha ning lihtsalt lollitasid – Jordan, kes oli playlist’i kokku pannud ja pidi jõulupeo ajal kahe teise poisiga üleval tehnikaruumis olema, ilmselgelt igavles, sest iga natukese aja tagant laskis ta mingit suvalist laulu ning aeg-ajalt rääkis midagi rumalat mikrofoni.

James, õhtujuht, hoidis küll enda mikrofoni käes, aga luges vaikselt oma nina alla ette teksti, mida ta tõenäoliselt homme lugema pidi. Näitlejad aeti parasjagu lavalt ära, sest paar lihastes kutti vedasid lavale kaks mikrofonihoidjat.

Just siis, kui kaks teist poissi midagi tassides mu vaatevälja jõudsid, kõlas ukse sulgumise hääl ning Kirton ja Selmes ajasid end sirgu.

„Te jäite hiljaks!“ kirtsutas vanem naisterahvas nägu.

„Vabandust!“ kuulsin enda selja taga tuttavat häält. Harry. See tähendas ilmselgelt, et Tom on ka siin...

Andsin endale mõtteis kõrvakiilu – loomulikult, peaproov oli, poisid pidid tulema oma laule läbi mängima... kuidas ma selle ära olin unustanud?!

„Sellest pole midagi,“ sõnas Selmes lahkelt ja palus ühel tüdrukul minna ning öelda Jordanile, et bänd on kohal.

Dougie jäi Annie kõrvale seisma, ning kuna mina seisin tüdruku kõrval ja ülejäänud bänd järgnes Dougiele, olin ma Tomile piinlikult lähedal. Vältisin iga hinna eest poisi pilku ning märkasin silmanurgast, et ega temagi minu poole vaadanud.

Trummikomplekt oli juba valmis sätitud ja pillid kohal. Poisid läksid kohtadele ning ma vaatasin Anniet küsivalt.

„Mida me nüüd teeme?“

„Mis mõttes mida? Lähme istume kuhugi näiteks?“

„Lähme...“

Istusime esiritta ning Annie pani meie musta mapi enda kõrvale toolile. Harry mängis trummidel paar kiiret rütmi ja Danny rääkis midagi mikrofoni, et teha kindlaks, kas kõik ikka töötab. Dougie mängis basskitarril ühe kiire riff’ining Annie lehvitas talle erutatult.

„Okei, 5 colours siis?“ küsis Danny mikrofoni. Ma ei saanud mitte midagi aru, ilmselt oli tegemist mingi laulu nimega, sest teised poisid noogutasid.

„Kas me ei võiks lihtsalt ära minna? Meil pole ju enam midagi teha...“ pomisesin Anniele.

„Sina võid minna,“ ütles ta, pilk Dougiel, kes Anniele laialt naeratas. Vaatasin mornilt maha.

„Tom!“ Danny hüüe mikrofoni pani mind pilku tõstma. Nägin parasjagu, kuidas Danny Tomile liialdatult naeratas ning poiss selle peale silmi pööritas. Tundsin end sellepärast isegi halvasti, kuigi minust oli isekas eeldada, et Tomi kehv tuju oli minu põhjustatud.

Nad alustasid mängimist – tegemist oli väga rokiliku looga ning kummalisel põhjusel tõstis see veidike mu tuju. Nad mängisid seda vaid poole peale, siis alustasid järgmise looga, mis oli veidi nukram.

„I hear the ticking of the clock, I'm lying here, the room's pitch dark, I wonder where you are tonight...“

„Dougie kirjutas mulle selle laulu,“ sosistas Annie. „Ja laulis seda... siis me kokku saimegi.“

„Tõsiselt?“ kergitasin kulmu ning mu pilk vilksas hetkeks Dougiele, kes mõtlikult basskitarri mängis. „Ma ei teadnudki, et ta laulda oskab.“

„See oli uskumatult armas...“

„Till now I always got by on my own, I never really cared until I met you.“

„Ma usun...“ Noogutasin. Nad tegid ka selle laulu poole peale ning selleks ajaks oli mul nii ebamugav, et ma tahtsin tõesti lahkuda.

Tomi valitud lugu pidi ju olema „Please, Please“ ja ma uskusin, et selle laulmine osutub piinlikuks nii temale kui minule. Õnneks oli järgmine laul hoopis „I Got You“, mida nad lugematu arv kordi proovides mänginud olid ja mis mulle väga meeldis.

Kõik muud ettevalmistused olid katkestatud ja inimesed lihtsalt kuulasid, kuidas bänd mängis. Tom laulis parasjagu ning ma vaatasin mõtlikult enese ette, aeg-ajalt temale pilku heites.

Mulle meenusid kõik need bändiproovid, kui meie vahel toimuv veel korras oli ja kõigil hea tuju oli. Ma igatsesin neid aegu meeletult – raske oli uskuda, et see kõik vaid kahe nädalaga nii drastiliselt muutunud oli.

„Ei, „Please“ ikka...“

„Aga, Tom...“ alustas Danny.

„Ei, kutid, tõsiselt ka. Mitte täna.“

Tõstsin pilgu ja nägin, kuidas poisid neljakesi midagi arutasid. Tom vangutas äkiliselt pead ja Harry hammustas huulde. Keerasin pead ning vaatasin küsivalt Anniet, kes neid üllatunult vaatas.

„See ei ole võimalik...“ pomises ta püsti tõustes ning lavale kiirustades.

„Mis ei ole võimalik?“ hüüdsin tüdrukule järele ja tõusin samuti püsti.

Esialgu kahtlesin, kas on ikka mõtet talle järgneda, aga kui ma nägin Annie kahtlustavat nägu, kui Dougie talle midagi selgitas, otsustasin seda siiski teha.

„Aga kas te ei arva, et tal on õigus teada?“ kuulsin Annie häält.

„Annie, sa lubasid eile bändiproovis-“ alustas Tom.

Danny nõksatas peaga minu poole ning kõik jäid vait.

Mingil põhjusel aimasin ma kohe, et see „tema“ olen mina. Mida oli mul Annie arvates õigus teada? Ja miks Tom mind teadmatuses tahtis hoida?

Otsekohe jooksis mu peast läbi tuhat mõtet, esimene neist olles midagi Tomi ja Bethi kohta. Ma arvasin, et nende vahel ei ole midagi, sest ma polnud neid enam koos näinud, aga äkki ma eksisin?

„Erm, mis toimub?“ küsisin nende poole kõndides. Püüdsin Tomi pilgu ja hingasin järsult sisse. Seejärel vaatasin otsa Harryle, kes endamisi muigas ja käes trummipulka keerutas.

„“Please“ siis ikkagi,“ ütles ta otsustavalt ja kõndis trummide taha.

„Annie?“ Dougie vaatas tüdrukut küsivalt.

Ma ei saanud toimuvast absoluutselt mitte midagi aru, aga ilmselgelt olin ma selles seltskonnas üleliigne. Kehitasin lihtsalt õlgu ja kõndisin tagasi oma kohale; arvasin oma seljal Tomi pilku tundvat, aga ei vaadanud taha, et sellele kinnitust saada.

Annie naasis paar minutit hiljem veidike hapu ilmega, aga ma ei hakanud temalt midagi küsima, sest olin veendunud, et Dougie palus tal mulle mitte rääkida. Tundsin end väljajäetuna aga igatahes ei hakanud ma seda kellelegi ütlema.

„Set the scene, I think I’m in love now... Your eyes are green...“

Ma olin justkui tagasi bändiproovis, kui poisid seda laulu meile esimest korda esitasid ning enne seda Tomi ja minu üle naersid.

Kuigi see laul oli rutakas ja positiivne, kutsus see minus esile tohutut kurbust. Tom ja mina pidime koos jõulupeole minema, aga ilmselgelt see ei juhtu. Ma olin nii vihane: enese, Tomi ja eelkõige oma isa peale, sest temast kogu see jama alguse sai.

___

Ma sõidan homseni maale ning emps keelab mul arvutit kaasa võtmast, seega on see kahjuks ainus osa, mis täna tuleb. Küll aga loodan ma, et me jõuame homme piisavalt mõistlikul ajal tagasi, et ma uue osa üles jõuaksin panna. Vabandust, et mu uuendamisgraafik viimasel ajal veidi nässu on läinud :)