Üksi (Eesti keeles - McFly)

#44

Hommikul ärkasin ma enne Tomi ning lamasin mõne minuti poisi kaisus, mõeldes sellest, kas mu vanemad on juba mu puudumist tähele pannud ning kui on, siis mida nad sellest arvavad ning ette võtavad. Helistada nad ju mulle ei saanud, see oli täiesti nende enda süü, aga samas ma kahtlesin, et nad asjaga politseisse lähevad...

Ma tahtsin hädasti Anniega rääkida, aga ma teadsin, et tal endalgi oli praegu probleeme. Lootsin, et tüdruk viitsib minuga hiljem siiski kokku saada, teatavasti on ju jagatud mure pool muret ja see kulus küll meile mõlemale ära.

Ohkasin ning vaatasin Tomi, kes endiselt magas. Ta nägu oli rahulik ning hingetõmbed ühtlased, ma oleksin võinud jääda teda niimoodi vahtima. Tõstsin käe ning tõmbasin nimetissõrmega mööda ta lõuajoont, riivasin korraks ka poisi alahuult.

Märkasin, et Tomi suu kaardus naeratuseks ning järgmisel hetkel avas ta silmad.

„Oh, sorry, ma ei tahtnud sind äratada...“ Tõmbasin käe tagasi.

„Pole midagi,“ muigas Tom ja nõjatus mulle lähemale, et mind kiiresti suudelda. „Kuidas sa magasid?“

„Hästi... kuidas sina?“

„Väga hästi.“

Naeratasin. „On sul tänaseks plaane?“

„Me pidime Harryga kokku saama, sest ta sõidab ju aastavahetuseks ära... aga ma võin katkestada ka.“

„Ei, ära seda küll tee...“ vaatasin Tomi kaalutlevalt. „Ma mõtlesin, et äkki ma saaksin täna Anniega kokku saada. Võin ma pärast su telefoni laenata?“

„Muidugi võid. Annie võib siia ka tulla, sul pole niikuinii talveriideid.“

„Pagan...“ Mõtlesin, kui arukas oleks päevasel ajal, kui mu vanemad on tööl, koju hiilida ja endale alustuseks talveriided ja –saapad võtta.

„Muidugi, kui väga vaja, siis ma võin ju sulle oma ema või Carrie asju ka anda.“

„Vahet pole, vaatab, mis sellest saab. Mis kell üldse on?“

Tom võttis öökapilt oma telefoni. „Kümme läbi veidi. Tõuseme üles või vedeleme natuke aega siin?“

Naeratasin. „Suva, oleme terve päeva siin.“

„Diil.“ Tom viskas muiates oma telefoni diivanile ja heitis tagasi pikali. Pugesin talle lähemale ja tõmbasin meile teki peale tagasi, kuna ööga oli toas veidi jahedaks läinud. Tomi vasak käsi oli mu kukla all, paremaga aga võttis ta mu käest kinni ning ristas meie sõrmed.

 „Mul on hea meel, et sa eile just minu juurde tulid,“ sõnas ta natukese aja pärast.

„Ma teadsin, et võin sinu peale loota,“ vastasin lihtsalt. Tomi pruunid silmad puurisid intensiivselt minu omi ja ma tundsin end veidi ärevana.

„Sa võid alati minu peale loota,“ kinnitas ta vaikselt, kuigi selgelt, „sest ma armastan sind.“

Vaatasin teda üllatunult. Tundus, et mulle jäid kõik sõnad kurku kinni, ma ei osanud midagi öelda ega teha, see oli mulle nii ootamatult tulnud. Tom aga ei paistnudki sellele vastust tahtvat, ta vajutas mu otsaette ühe kiire suudluse ning tõusis siis istuli.

„Ma lähen duši alla, sa võid teha, mida tahad, mu telefoni ekraanilukku sa juba tead.“

Noogutasin ning istusin rätsepistesse. Tom tuli voodist välja ja sasis oma juukseid, jälgisin teda, kuni ta toast väljunud oli, ning vaatasin siis aknast välja. Mu käed värisesid kergelt ja ma kuulsin oma südametukseid.

Helistasin Anniele ning selgitasin talle kiiresti ära, miks ma Tomi juures olin. Lisasin, et mul on talle väga palju rääkida ja me leppisime kokku, et ta tuleb umbes pooleteise tunni pärast Tomi juurde.