Üksi (Eesti keeles - McFly)

#45

Ärgates ei olnud Tom enam minu kõrval ja kuna ma polnud piisavalt unine, et seda ignoreerida ja teine külg keerata, tõmbasin enda valgele topile diivanil vedeleva Tomi halli pusa peale ja kõndisin magamistoast välja.

Sammusin parasjagu trepist alla, kui kuulsin köögist mingit tasast kolinat. Naeratasin endamisi ja kõndisin köögini, kuid seisatasin ukseavas, kui taipasin, et Tom ei olnud mu saabumist tähele pannud.

Ta oli parasjagu minu poole seljaga ning luges midagi kapi peal olevast sülearvutist. Pannilt, mis pliidil oli, kandus minuni mõnus toiduhõng. Mis ajast Tom süüa teha oskab? Meenutasin viimast korda, kui me koos süüa tegime, ta ei osanud siis veel isegi korralikult tainast segada. Poiss astus nüüd sammu pliidile lähemale ja ma hoidsin naeru tagasi.

„Tom Fletcher, taganege pliidist eemale ohutusse kaugusesse!“ ütlesin madalalt ning poiss võpatas. Mind märgates hakkas ta naerma.

„Tead, asi pole üldse nii hull, kui see sulle paista võib,“ sõnas ta muigvel sui ja kohendas oma prille. „Mul on retsept.“

„Teed omletti?“ küsisin, kulm kortsus, ning astusin nüüd kööki sisse. Hoidsin sarkastilist märkust tagasi, sest ometi ta proovis ning ma teadsin, et poiss ei teadnud kokkamisest suurt midagi.

„Jah. Sööd ju ikka?“ küsis ta murelikult.

„Muidugi, kuni seal seeni pole,“ naeratasin ning vaatasin söögilauda, millel üks serveeritud taldrik juba lebas. „Tead, see näeb üllatavalt hea välja...“

 Kõndisin riiulini, kus tassid olid, ja võtsin endale ühe valge kruusi.

„Sul on kaunis pusa, mul on samasugune.“

„Ainult et roosa, eks?“ muigasin ja kallasin endale kohvi.

„See sobib sulle,“ ütles ta minuni kõndides ja minust selja tagant kinni võttes. Naeratasin.

„Ja sulle sobib see T-särk. Kas sa ei kandnud mitte seda sama siis, kui me koos täidetud pannkooke tegime?“

„Ma tõesti ei tea,“ naeris Tom. „Kas tüdrukud panevad selliseid asju tähele?“

„Mitte eriti,“ kehitasin õlgu. „Ma lihtsalt mäletan, et see sai jahuseks ja ma mõtlesin siis sellele. Muide, su omlett läheb kohe kõrbema.“

Tom laskis minust oiates lahti ning läks tagasi pliidi juurde, mina aga lisasin oma kohvile piima ja kolm teelusikatäit suhkrut. Mõtlesin ka Tomile kohvi välja valada, aga siis märkasin, et tal oli juba tass sülearvuti kõrval.

„Mul on sulle üks ettepanek,“ ütlesin laua taha istudes ning Tomi vaadates.

„Lase tulla.“

„Äkki me saame varsti, noh, umbes mõne tunni jooksul minu juurde sõita? Loodetavasti on meil varuvõti alles, läheks sellega majja ja ma saaksin endale talveriideid ja nii võtta. Võib-olla leian isegi oma telefoni. Me peaksime ju niikuinii välja minema ja poes käima, homseks asju ostma.“

„Jah, okei,“ noogutas Tom ja lükkas pliidi välja. „Ja sa tahad nii vara minna sellepärast, et su vanemad teada ei saaks?“

„Jah...“

Mängisin oma sõrmedega. Ma olin juba kaks ööd kodust ära olnud, mu vanemad olid kindlasti mures. Olin kindel, et kui ma ükskord tagasi lähen, saan eluaegse koduaresti. Aga kui ma juba kaheksateist täis olen, siis ei saa nad ju mind nii kontrollida?

Me sõime vaikuses, ilmselt oli nii minul kui Tomil küllaltki mõtteainet. Kui söödud saime, panime riidesse ning sõitsimegi mu kodu poole. Mida lähemale me majale jõudsime, seda närvilisemaks ma muutusin - kartsin, et midagi võib valesti minna, näiteks me ei pääse sisse või mu vanemad on mingil põhjusel kodus...