Üksi (Eesti keeles - McFly)

#46

Vaatasin teda kartlikult. „Mida?“

Otsekohe torkas mulle pähe kümneid lahendusi, mida Tom minu eest varjata võiks, alustades mingi tumeda saladusega ta minevikust, lõpetades millegagi, mis meie suhtele paraja põntsu peale paneks. Poiss ise nägi igatahes väga murelik välja ja ma tundsin end korraga ärevana.

„Aga enne... ma tõesti ei mõelnud seda teha, eks, see lihtsalt juhtus...“

„Kas sa petsid mind?!“ nihkusin poisist eemale ja vaatasin teda šokeeritult.

„Ei, ei! Mitte midagi sellist... täiesti vastupidi, ma tegin seda sellepärast, et ma armastan sind ja ma olen ebakindel ja ma ei taha sind kaotada...“

„Tom, palun asu juba asja kallale, ma olen tõsiselt närvis,“ palusin teda väriseval häälel.

Poiss ohkas ja langetas pilgu. „Hea küll... aga palun anna mulle andeks, ma...“ Ta vaatas mulle ettevaatlikult otsa. „Kui me sinu juures käisime... ja sa üles läksid, siis ma märkasin esikus peegli peal ühte kleebitud paberit... sa olid juba teisel korrusel ja ma ei osanud sellest midagi arvata, seega ma lugesin kirja läbi...“

Vaatasin, kuidas Tom käe oma teksadeaskusse pistis ja sealt ühe kokkumurtud paberilipiku välja tõmbas. Kortsutasin kulmu, mida see veel tähendas?

„Alguses ma mõtlesin, et... ma ei tea, ma ei mõelnudki. Ma kartsin, et sa muudad meelt ja jääd koju, ma tean, et see oli minust tõsiselt nõme, sest ma praktiliselt võtsin sult ära võimaluse oma vanematega leppida. Ma palun väga vabandust...“

Poiss andis nüüd paberilipiku mulle ja tõusis diivanilt püsti.

„Kuhu sa lähed?“

„Oma tuppa,“ vastas ta. „Sa võid mind pärast kutsuda või midagi...“

Ta jäi nüüd täiesti vait ja kõndis treppidest üles. Jälgisin Tomi eemalduvat selga ning alles siis, kui kuulsin ta toaust kinni minemas, julgesin pilgu paberile oma käes heita. Kas mu vanemad olid mulle tõesti kirja jätnud?!

Tegin selle värisevate kätega lahti ning juba esimese kahe rea järel oli mul selge, millega tegu. Kiri oli lühike ja konkreetne, mu vanemad ütlesid, et kui ma nüüd tagasi koju lähen, pigistavad nad ärajooksmise koha pealt silma kinni ja me võime oma elada oma elu nii nagu varem.

Kummalisel kombel polnudki ma Tomi peale nii pahane. Tõsi, ta hoidis seda minu eest, kuigi tegemist oli asjaga, millest ma teadma oleksin pidanud. Sellele vaatamata ma mõistsin ta motiive, tõenäoliselt oleksin mina sellises olukorras samamoodi käitunud. Pealegi tunnistas poiss kõik mulle ise üles, ja veel paar tundi hiljem

Kortsutasin kirja kokku ja viskasin selle diivani teise otsa. Mu vanemad tõenäoliselt teadsid praeguseks, et ma kodus olin käinud, aga hetkel polnud mul vähimatki soovi tagasi minna. Lootsin, et pakkumine kehtib ka veel mõne päeva pärast, mul oli niikuinii vaja enne kojuminekut julgust koguda.

Kõndisin kööki ja panin teevee keema. Lootsin, et Tomil pole väga halb tuju, ja mõtlesin, mida ma talle ütlema peaksin, et ta saaks aru, et ma pole ta peale pahane... võib-olla ainult natuke solvunud, aga ma ei tahtnud seda talle mainida. Oli näha, et poiss kahetses tehtut, ja ma olin veendunud, et talle piisas juba oma enda pahameelest.

Tegin meile teed ja kõndisin siis ülemisele korrusele Tomi tuppa. Poiss lamas selili oma voodil ja oli oma telefonis, aga kui ma tuppa astusin, ehmus ta ja pillas selle omale näkku. Meie naeruturtsatused tõid tuppa palju positiivsema õhkkonna ja ma ulatasin poisile naeratades ta teetassi.

„Ma ei oleks su peale pahane, kui sa siia hoopis soola oleksid pannud,“ mainis Tom, kui ma arvutitoolile istunud olin.

„Ei pannud,“ naeratasin. „Kaks teelusikatäit mett, nagu alati. Ja ma ei ole su peale selle kirja pärast pahane, seega me võime selle teema lihtsalt unustada.“