Üksi (Eesti keeles - McFly)

#50

Selle osa lõpus on pikk author's note, keegi ei pea seda lugema (ilmselgelt), aga ma armastan sind veel veel rohkem, kui sa seda teed!

___

Tom kõndis närviliselt minuni ja näitas mulle oma telefoni ekraani. „Miks see näitab, et helistajaks oled sina?“

Vaatasin tardunult oma nime. See sai tähendada vaid üht... Tõstsin pilgu ja vaatasin Tomi veidi hirmunult. „Mis nüüd saab?“ Ma olin arvestanud, et ühel hetkel pean ma tagasi koju minema, aga ausalt öeldes ei oleks ma iialgi arvanud, et asjad niimoodi lähevad.

„Sa peaksid vastu võtma,“ pomises ta. „Kui nad nuputasid välja, et sa siin oled, on vaid aja küsimus, kui nad meile ukse taha ilmuvad.“ Poiss pani oma telefoni hääletule, et helin meie vestlust ei segaks. „Aga ma olen täiega valmis sinuga siit ka ära põgenema.“

„Sellepärast ma sind armastangi,“ naersin. „Aga kool algab kohe ja... ma arvan, et ma võtan ikkagi vastu. Ühel hetkel ma ju pean nendega rääkima.“

Tom muigas ja ulatas telefoni mulle. „Tahad, ma jätan su üksi?“

„Palun, ei,“ vastasin korraga närviliseks muutudes ja vaatasin uuest ekraani. „Ma siis... võtan selle vastu.“

Tom istus voodile ja vaatas mind pinevalt, kui ma telefoni oma kõrva juurde tõstsin ja arglikult „Halloo?“ pomisesin.

Kaks sekundit valitses teiselpool toru vaikus, ma hakkasin juba mõtlema, et nad olid kõne pika ootamise tõttu kinni pannud, kui viimaks oma isa häält kuulsin: „Agnes! Jumal tänatud, lõpuks ometi!“

See oli viimane, mida ma oodanud olin, ma ei teadnud, mida ja kas üldse talle vastata. Ma olin veendunud, et nad olid ikkagi minu peale maruvihased, lihtsalt esialgne kergendus minu leidmise suhtes ja eesmärk mind koju tagasi saada lükkasid selle ajutiselt tahaplaanile.

„Mis sul ometi arus oli, et sa niimoodi kodust jalga lasksid?“ jätkas isa veidi pahasemalt. „Me muretsesime end segaseks! Kui sa kohe koju tagasi ei tule, siis-“

„Kurat võtaks, Mark!“ kuulsin oma ema summutatult hüüdmas. „Me ju leppisime kokku, et ei ähvarda teda, anna siia.“

Kortsutasin kulmu ja vaatasin Tomi, kes istus voodil ja vaatas ainiti mind. See ärajooksmise mõte ei tundunud enam üldse nii halb...

„Nii, Agnes,“ jätkas mu ema, „ütle, kus Tom elab, või me hangime ise ta aadressi ja toome su väevõimuga koju.“

„Te leppisite ju kokku, et ei ähvarda mind?“ küsisin üleolevalt. Ma olin küll praegu viimane inimene, kes oma vanematega nii käituda võis, aga ma ei suutnud end tagasi hoida.

„Meil on vaja rääkida, kohe päris tõsiselt. Kas sa ei saanud seda kirja kätte? Mis, sa ei plaanigi enam koju tulla?“

„Ma-“

„Kus sa elama hakkaksid? Sa ei suuda ju end üksi ülal pidada, ole mõistlik, sa käid koolis.“

„See ei olnudki mul plaanis,“ vastasin veidi pahaseks saades. „Te ei kuula mind kunagi ära, mis vestlusest sa veel unistad? Ma ei tule enne koju, kui sa lubad, et te lasete mul rääkida ilma, et oma arusaamasid peale suruma hakkate. Ausalt, ema, lihtsalt kuulake mind ära,ja ma tulen.“

Nõjatusin diivanil tahapoole ja vaatasin Tomi, kes oma näo emotsioonitu hoida püüdis, kuigi ma võisin sealt kerget pettumust välja lugeda.

„Juba täna?“ küsis mu ema oma häält rahulikuks sundides.

Neelatasin ja mõtlesin hetke, enne kui vastasin. „Jah.“

„Kas me tuleme sulle järele?“