Üksi (Eesti keeles - McFly)

#25

Kõik mu unenäod olid Tomist ja sellest samast õhtust, nii et hommikul ärgates olin ma veidike segaduses, sest ei teadnud, mis oli päriselt juhtunud ja mis mitte. Tegin end kiiresti korda ja otsisin välja normaalsed riided. Natukese aja pärast saatis Tom sõnumi, et ta hakkab sõitma.

Õnneks olid mu mõlemad vanemad hambaid pesemas, kui ma alla minema hakkasin, seega ütlesin mõlema pilku vältides neile üle ukse head aega ja kiirustasin minema. Vaevalt olin ma uksest välja saanud, kui Tomi auto meie majani sõitis. Läksin esiistmele ja naeratasin talle.

„Hei.“

„Hommik. Kuidas magasid?“ Tom hakkas edasi sõitma.

„Hästi... kuidas sina?“ Ma poleks pidanud end nii ebakindlana tundma, aga mingil põhjusel see nii siiski oli.

„Väga hästi. Kuidas siis... eilne õhtu läks?“

Viisin Tomi kõigega kurssi. Vahepeal ostsime me endale Starbucksist kohvi kaasa ning sõitsime edasi. Kui ma loo viimaks lõpetasin, Tom ohkas.

„Aga ma arvan, et see, et sa meile õhtusöögile tuled, ei olegi nii halb idee... ma mõtlen, nii mu isa näeks su päriselt ka ära. Aga kui sa ei taha, siis see on ka okei.“

„Muidugi ma tahan... selles mõttes, et su vanematega hästi läbi saada ja nii. Ju tuleb mul siis see protsess ära kannatada...“

„Mu ema pole üldse nii hull, ma usun, et temaga saad sa kohe hästi läbi.“

„Ta... oli tõesti eile mõistvam kui su isa.“ Tom muigas.

„Mul on hea meel, et sa selles huumorit näed...“ Rüüpasin oma kohvi. „Ma siis ütlen oma empsile, et sa oled nõus. See võiks siis järgmisel nädalal või midagi olla.“

„Mitte reedel, sest mu vanemad lähevad mingile üritusele ja ma pean Carriega kodus olema,“ sõnas Tom. „Aga muidu jah.“

Me olime juba kooli ees, aga tundide alguseni oli veel tükk aega jäänud.

„Kas sa tahad veidi autos istuda või juba kooli minna?“ küsis poiss mulle otsa vaadates.

„Siin on ka hea,“ naeratasin talle. „Aga kui sa tahad minna, siis läheme.“

„Jääme siis siia...“ Ta pani oma kohvitopsi kahe istme vahele ning tegi oma turvavöö lahti.

Järgisin tema liigutusi ning liigutasin päikesevarju alla, et end peeglist vaadata. Tegin kindlaks, et mu meik on endiselt korras, ning nõjatusin siis vastu seljatuge. Tom oli mind terve selle aja vaadanud.

„Kuidas siis jõulupeo planeerimine edeneb?“

„Hästi, ma arvan. Selmes kiitis meid eile.“ Muigasin. „Ja te peaksite vist peoeelsel päeval, kui me kõik läbi teeme, kohale tulema ja need laulud seal läbi mängima. Oleks see okei?“

„Muidugi,“ ta noogutas. „Kas sinna võib kaaslasega tulla?“

Mu kõhust käis jutt läbi. Ta tegi ometi nalja, miks ta peaks sinna kellegi kutsuma ja veel sellest minuga rääkima?! „Ee... Nii see mõeldud oli, jah...“

„Tahad siis minuga tulla?“ Ta vaatas mulle armsasti otsa ning ma tundsin end veidi rumalana.

„Ee...“ naersin närviliselt. „Ma... tahan küll, aga... selle kohta peab vist enne küsima...“

„Väga hea. Piinlik oleks üksinda minna.“ Tom tegi mulle silma ja ma nõjatusin poisile lähemale, et talle põsemusi teha. Kui ma tagasi tõmbusin, olid meie mõlema põsed roosaka alatooniga.

„Sul läks vist veidike mööda?“ päris Tom muiates.

Kergitasin küsivalt kulmu, aga siis nõjatus poiss mulle juba lähemale. Naeratasin endamisi ning kummardusin teda suudlema. Kuna üle käigukasti oli seda veidike ebamugav teha, ronisin talle hoopis sülle.

Tomil ei paistnud selle vastu midagi olevat – ta pani oma käed ümber minu ja tõmbas mu endale lähemale. Kui suudlus lõppes, ei lasknud ta minust lahti, seega jäin lihtsalt ta sülle istuma ja toetasin oma pea ta õlale.

„Kas sa tead ise ka, kui armas sa oled?“ küsisin tasakesi.

Tom naeris vaikselt ning kallistas mind kõvemini. Ta lõhnas nii paganama hästi. Me ei rääkinud mõnda aega sõnagi, lihtsalt istusime nii ja rääkisime vahepeal vähetähtsatest asjadest. Kooliparkla hakkas aeglaselt autodega täituma, aga me ei läinud ikka koolihoonesse.

„Millal tunnid algavad?“ küsisin viimaks.

„Kuue minuti pärast,“ vastas Tom.

„Me peaksime minema hakkama...“

„Laseme üle.“

„Ja isutme terve päeva autos?“

„Minugi poolest.“ Ta käed liikusid mu seljal üles-alla ja ma ohkasin. Ajasin end sirgu ja vaatasin Tomile otsa.

„Aga päris tõsiselt, läheme nüüd,“ vaatasin talle otsa.

„Oota, kohe.“

Ta nõjatus mulle jälle lähemale ja suudles mind. Panin oma käed ta juustesse ning suudlesin teda vastu. Ta ei toetanud end enam vastu seljatuge, vaid oli veidike ettepoole kaldunud.

Vali kloppimine esikapotile sundis meid teineteisest eemale tõmbuma.

„Ei...“ oigas Tom mu selja taha vaadates.

Keerasin end ringi ning märkasin Dougiet, kes end parasjagu vastu esikapotti toetas ning meid muiates vaatas. Tema taga seisis naerev Annie. Ilmselgelt olid nad enne kloppimist minu ja Tomi kohta mingi märkuse teinud.

Ronisin Tomi pealt maha ning me tulime autost välja.

„Tead, kui me teid nägime, siis me mõtlesime, et see ei saa ju mingil juhul sinu auto olla,“ muigas Dougie. „Sest see pole lihtsalt võimalik, et teie-“

„Ah, mine perse, Doug,“ naeris Tom.

Me hakkasime neljakesi kooli poole kõndima ning Annie vaatas mind muiates. Esimene tund oli bioloogia ja ma viisin ta eilse õhtuga detailselt kurssi. Tüdruk juubeldas minu ja Tomi esimese suudluse üle, kuid kui ma talle oma isa reaktsioonist rääkisin, ta oigas pettunult.

„Noh vähemalt su ema toetab teid,“ ütles ta, kui ma rääkimise lõpetanud olen. „Aga see on haige jah, nagu mis mõttes mingi selle järgi kohe Tomi üle kohut mõistma hakata...“

„Täpselt, ma olin ta peale nii pahane.“ Pööritasin silmi.

„Ma saan aru. Õnneks minu vanemad olid Dougie suhtes mõistvad.“

„Teil vedas... kuidas sa teda üldse tutvustasid?“

„Ma ei tea... küsisin oma empsilt, et kas mu poiss võib minu juurde tulla, ta ütles okei. Ja siis nad kohtusidki. Midagi hullu ei olnud, õnneks ta tätokas oli peidetud.“

 

Järgmisel hetkel olime me sunnitud tööle hakkama, sest lobisejaid oli klassis nii palju, et õpetaja lubas tunni lõpus töövihikud hindele ära korjata.

___

Ma olen teile kõigile nii tänulik, suur suur aitäh kõikide kommentaaride ja häälte eest, reaalselt, ma ei suuda seda kirjeldada :D kuna see osa oli nii lühike, tuleb täna võib-olla veel üks, aga see sõltub juba teist ;)