Üksi (Eesti keeles - McFly)

#27

„Kuidas teil siis Tomiga läheb?“ küsis Annie. Ma ei näinud küll pimedas ta nägu, aga ta paistis seda küsimust tõsiselt mõtlevat.

„Ee... päris hästi. Noh, nii hästi kui minna saab, arvestades seda, et meie esimesest suudlusest on möödas nädal. Kuidas teil Dougiega?“

„Väga hästi.“ Annie vaikis hetkeks. „Ta ütles mulle eile, et ei kujutaks oma elu ilma minuta ette.“

„Oh! Mida sa vastasid?“

„Hakkasin äärepealt pillima. Ja ütlesin, et ma tunnen samamoodi. Sest ma tunnengi, ma tõesti ei kujutaks ette, kuidas ma ilma temata elaksin. Ma olen meie suhtega juba nii harjunud, et mul on tunne, et me jäämegi kokku... mis sest, et me alles nii noored oleme.“

„Seda on näha ka... ja te olete mõlemad kaheksateist, kes teab?“

„Mis sa arvad, kui tõsised te juba Tomiga olete?“

„Mis mõttes tõsised?“

„Et... noh, kas varsti olete ametlikult koos ja... noh, tead küll.“ Järeldasin tüdruku häälest, et ta muigas.

„Ee... ausalt öeldes pole mul õrna aimugi. See kõik on alles nii uus, tuleb lihtsalt oodata ja näha, mis sellest kõigest saab...“

Me rääkisime veel mitu tundi praktiliselt kõigest. Hommikul ei tahtnud kumbki meist mitte kuidagi üles ärgata ja seetõttu jäime me esimesse tundi hiljaks. Ma olin alati reedeks nii väsinud, aga Annie ütles, et temaga on sama lugu.

Me sõime lõunat jälle koos poistega. Nende rämedad naljad ajasid mu südame pahaks, seega ei söönud ma eriti palju. Dougie tahtis Anniega peale tunde midagi teha ning kuigi tüdruk alguses keeldus, teadsin ma, et see oli minu pärast, seega ütlesin ma, et ma võin niikuinii päeval kodus olla ning alles õhtuks Annie juurde naasta. Selle peale muutis tüdruk oma meelt ja Dougie isegi tänas mind.

Tunnid said läbi ning Annie ja Dougie kiirustasid minema. Mina käisin kooliraamatukogust läbi ja võtsin endale ühe raamatu, mida kodus lugeda saaks. Panin üleliigsed õpikud kappi ning kõndisin garderoobi jopet peale panema.

Vaevalt olin ma riietumise lõpetanud, kui mu telefon surisema hakkas.

„Mida sa täna teed?“ küsis Tom.

„Tere sulle ka,“ vastasin muiates ning panin käekoti õlale. „Lähen koju, söön... ja siis magan. Võib-olla loen ka.“

„Mul on sulle parem pakkumine.“

„Lase tulla.“

„Kus sa oled?“

„Ee... kõnnin koolist välja.“

„Tule parklasse, ma olen täpselt selle valge kaubiku kõrval.“

„Hea küll. Aga mida me teeme?“

„Süüa... ja kui soovid, siis magame. Ja noh, ma kahtlen, et ma sul lugeda lasen.“

„Kust otsast see parem pakkumine on, kui sa ühe tegevuse lihtsalt maha võtad?“ pärisin naerdes. Tomi auto paistis juba ja ma kiirendasin sammu.

„Kuidas võtta... ma loodan, et see, et me koos oleme, teeb asja paremaks.“ Poiss tuli nüüd oma autost välja.

„Mina ka,“ vastasin lihtsalt ning jõudsin Tomini. Me panime kõne kinni ja kallistasime teineteist tugevalt. Kui me viimaks eemale tõmbusime, tegi poiss mulle autoukse lahti.

Otsustasime täidetud pannkooke teha ning käisime selle tarbeks poest läbi. Mina tahtsin küll arve pooleks teha, kuid Tom ütles, et niikuinii ei oska ta väga hästi kokata ning et tõenäoliselt teen mina suurema töö ära.