Üksi (Eesti keeles - McFly)

#17

Ma olin laupäeva hommikuks endale äratuse pannud, ja see oli paganama hea asi, sest ma lükkasin voodist välja tulemist veel ligi pool tundi edasi. Viimaks ajasin end püsti ja läksin alumisele korrusele. Isa polnud kuskil märgata, aga ema istus diivanil ja oli sülearvutis.

„Tere hommikust!“ ütles ta reipalt.

„Hommik jah,“ vastasin turtsatades. Ma ei saanud aru, kuidas mu vanemad hommikuti kohe peale ärkamist nii elavad said olla.

„Otsi endale midagi süüa. Mis kell Annie ja Dougie sulle järele tulevad?“

„Ee, tegelikult ma lähen üldse Annie juurde ja me sõidame sealt.“

„Oh, ma lootsin seda Dougiet oma silmaga näha, su isa vist ka.“

„Selles ma ei kahtlegi,“ pööritasin silmi ja kallasin endale kohvi.

Tegin endale kaks võileiba üles kaasa ning läksin siis tagasi oma magamistuppa. Mu isa tuli mulle vastu, habe värskelt aetud. Ta küsis mult mu une kohta ja kuna mul polnud vähimatki tahtmist talle oma Tomi kohta käivatest unenägudest midagi rääkida, kehitasin lihtsalt õlgu ja küsisin temalt sama küsimuse.

Lõpuks jõudsin tagasi oma tuppa ja pugesin teki alla. Kuni ma sõin, lugesin raamatut, mille ma eile raamatukogust võtnud olin, ja tuli tunnistada, et selle käestpanemine osutus mulle üpriski vastumeelseks tegevuseks.

Viimaks oli siiski aeg duši alla minna. Pesin oma juuksed ja raseerisin jalad ära. Viimaks keerasin vee kinni ning kõndisin magamistuppa tagasi. Õnneks olid mu vanemad kütnud ja mu tuba oli veidi soojem kui enne.

Enda kreemitamisele ja juuste kuivatamisele läks mul omajagu aega. Kuna sirged juuksed nägid liiga imelikud välja, tegin neisse lained sisse. Ma olin eile õhtul peo jaoks riided valmis mõelnud, täna jäi mul üle need lihtsalt selga panna. Olin otsustanud mustade kitsaste pükste kasuks: kuigi need olid üpriski õhukesest materjalist, neeldasin ma, et niikuinii hakkab peol palav. Sobitasin need valge topiga, millele kuhjasin peale erinevaid kaelakeesid. Jätsin nahktagi toolileenile - otsustasin selle kaasa võtta, juhul kui mul külm hakkab.

Tegin endale meigi ja kui ma viimaks valmis sain, pakkisin asjad ära. Võtsin kaasa kõige hädavajalikumad kosmeetikatooted, lisaks vahetusriided ja magamisriieteks mustad retuusid ja ühe lohvaka T-särgi, mille ma eile ostnud olin. Viimaks oli kell niipalju, et mul oli tasapisi aeg minema hakata; helistasin Tomile.

„Hei, kas sobib, kui ma hakkan aeglaselt sinu maja poole kõndima?“

„Okei, me hakkame ka kohe sõitma,“ vastas Tom rõõmsalt. „Ega su kott väga raske pole?“

„Ei, ma pakkisin kõik käekotti,“ vastasin seda kätte võttes. „Aga ma pean nüüd lõpetama -ma lähen alla. Näeme õige pea.“

„Tsau.“ Tomi hääletoonist võis järeldada, et ta muigas.

Suundusin alla ning ütlesin oma vanematele head aega. Lubasin uuesti üle, et ma ei tee midagi vastutustundetut – nende pinnimine hakkas mulle tasapisi närvidele käima – ja panin end riidesse. Jope nahktagi peal kandmine polnud just mugavaim lahendus, kuid see oli ainult ajutiselt nii.

Lõpuks hakkasingi liikuma. Ma ei pidanudki palju kõndima, sest Tomi auto sõitis mulle vastu ja jäi kõnnitee juures seisma. Istusin tahaistmele ja panin turvavöö peale. Harry ja Danny tervitussõnad mulle olid kavalate muietega.

Sõit pidi kestma üle tunni aja ning kuna mul hakkas peaaegu alati autos halb, tegin endal jopeluku eest lahti. Ma juba närisin piparmündinätsu – miski, mis mul alati autoga sõites kaasas pidi olema, ning poisid rääkisid pidevalt midagi naljakat, viies mu mõtted iiveldusest eemale.