Üksi (Eesti keeles - McFly)

#51 - Eelviimane

Mu vanemad polnud siiski mu telefoni ekraanilukku lahti muukinud (jumal tänatud!), vaid lihtsalt mu SIM-kaardi isa telefonisse pannud ning soranud vanades kastides, kus leidusid kõik need koodid, mis meie pere telefonides olid. Kui ma esimest korda üle nädala oma telefoni pääsesin, oli sellele nii palju teateid tulnud, et esimesed paar minutit pärast sisselülitamist see lihtsalt surises vahetpidamata.

Esimese asjana saatsin Tomile sõnumi, et ma sain oma telefoni tagasi ning kui plaan endiselt jõus on, võib ta peale üht öösel minu juurde tulla. Andsin ka Anniele märku, et olen kodus ja saan nüüd telefoni kaudu suhelda, seejärel aga panin oma toa korda ja käisin pesemas.

Meie vannituba oli mulle palju mugavam kui Tomi kodus olev, seega läks mul duši all plaanitust kauem. Viimaks kreemitasin oma keha ja panin endale ilusa pesu selga, punusin juuksed patsi ja värvisin lihtsalt igaks juhuks uuesti oma ripsmed üle. Ma ei tahtnud näha välja, nagu ma oleksin end hullult üles löönud, aga enda eest tavapärasest rohkem hoolt kanda pole kunagi patt.

Kuna homme oli pühapäev, suundusid mu vanemad alles veidi enne poolt üht magama, selleks ajaks olin juba nii Tomilt kui Annielt vastuse saanud. Anniel ja minul mõlemal oli teineteisele rohkesti rääkida, ma tahtsin kangesti temaga homme kokku saada, aga kahtlesin väga, et mu vanemad seda lubanud oleksid. Leppisime siiski kokku, et ma üritan nendega sellest rääkida, halvimal juhul laseme esmaspäeval kehalise üle ja räägime hoopis siis.

Võpatasin telefoni surisemise peale. Kell oli juba üks läbi ja ma pilgutasin segaduses silmi, kas ma olin magama jäänud? Tom oli mulle saatnud, et ta on kohal, ja ma tõusin kohe voodilt püsti ning kõndisin akna juurde. Tegin selle lahti ning nägingi murul laialt naeratavat Tomi seismas.

„Hei!“ hüüdis ta vaikselt. „Kust ma siis selle redeli saan?“

Ma ei teadnud esialgu, kas võin rääkida, äkki mu vanemad polnud veel eriti sügavas unes ning kuulevad mind? Õnneks oli mu toauks lukus.

„Garaažist,“ vastasin end kergelt väristades, õues oli külm ja ma kandsin tavalist valget T-särki. „Külje peal on tavaline uks ka ning selle võti on räästa juures konksu otsas.“

„Hmm, okei. Ma helistan sulle.“ Ta võttis juba telefoni välja. Lükkasin akna uuesti kinni, et ma aknalauale istuda saaks, ja vastasin kõnele nii kiiresti kui võimalik. Tom hakkas juba garaaži poole kõndima.

„Mine natuke vasakule,“ juhendasin vaikselt. „Ja vaata üles, leidsid?“

„Jah.“ Tom sirutas käe ja võttis võtme.

„Proovi hästi vaikselt teha, eks? Sa peaksid seda redelit kohe peale sisse astumist märkama. Minu teada on see seina ääres.“

„See hõbedane?“

„Mhmh.“

„Okei... ma panen siis hetkel kõne kinni.“

Me lõpetasime kõne ja ma viskasin telefoni voodile. Mul oli väike ärevus sees, tegelikult oli praegu vahelejäämise risk üüratult suur. Kui Tom ööseks jääb ja vanematel hommikul garaaži või maja taha asja on, oleme me haledalt vahele jäänud.

Tom kõndis nüüd maja poole, redel õlal. Naeratasin selle kentsaka vaatepildi peale ning kui noormees üles ronis, jäin igaks juhuks redeli otstest kinni hoidma. Panin akna esimesel võimalusel kinni ja pöördusin muiates Tomi poole, kes oma saapad jalast ajas.

„Ma ei suuda uskuda, et me seda tegime,“ sosistasin ja nõjatusin talle suudluseks lähemale. See jäi põgusaks, sest ta jope oli jääkülm ja ma astusin temast kiiresti eemale. „Sorry! Sa oled lihtsalt külm ja lumine...“

Tom muigas selle peale ja tegi aeglaselt jopeluku lahti. Ta kandis tavalisi halle dressipükse ja valget T-särki, meie riietuse ainus erinevus oligi see, et mina kandsin oma pluusi all musti retuuse.