Üksi (Eesti keeles - McFly)

#2

„Dougie peaks meid kümne minuti pärast üles korjama,“ ütles Annie natukese aja pärast telefoni käest pannes.

Mõtlesin temalt küsida, et kuidas me pärast tagasi koju saame, aga ma ei tahtnud argpüksina näida, seega lihtsalt noogutasin. Ma eeldasin, et kuna ma tõenäoliselt lahkun peolt niigi varem, tuleb mul koju kõndida.

„Oled sa muidu valmis?“ küsisin temalt ning panin lokitangid ja sirgendajad sahtlisse tagasi.

„Ma arvan küll. Sa ka?“

„Peaaegu,“ vastasin oma käekoti poole kõndides. Võtsin oma rahakoti ja võtmed sealt välja ning asetasin ajutiselt lauale. Otsustasin vajalikud asjad mantlitaskusse panna ning käekoti hoopiski koju jätta.

Ülejäänud mõne minuti veetsime me niisama rääkides. Annie lubas mind mõnele toredale inimesele tutvustada ja viis mind kooli kõmuga kurssi. Viimaks teatas Dougie, et ta on mu maja ees, ja me suundusime alla riietuma.

Hüüdsin veel emale head aega ja juba olimegi me õue astunud. Dougie auto esituled pimestasid meid ning maapind oli veidike libe. Minu väikeseks üllatuseks lõhnas auto tubaka järele – ma ei teadnudki, et Dougie suitsetab... Annie istus esiistmele ja ma läksin tagaistmele, olles sunnitud ühe pusa ja koolikoti veidike eemale lükkama.

Kui Annie Dougiet tervituseks suudles, keerasin pilgu piinlikkust tundes aknast välja. Õnneks ei veninud see hetk liiga pikaks ning mõne hetke pärast tagurdasimegi välja.

Proovisin sõites teekonna meelde jätta, juhul kui ma tõesti koju kõndima pidin. Õnneks ei asunud maja, kus pidu toimus, eriti kaugel ning õige pea olimegi me kohal. Väljast ei oleks võinud küll aru saada, et seal mingi pidu toimus – uks oli kinni ja aed inimtühi. Majale lähemale kõndides hakkasin ma aga siiski mingit tümpsu kuulma ning sisse astudes olin sealolevast inimhulgast lausa rabatud.

Läksin Annie ja Dougie järel ühte väikesesse garderoobi, mis oli jopedest üle kuhjatud. Panime kõik oma üleriided samasse kohta ning ma muretsesin veidike oma rahakoti turvalisuse pärast. Lootsin, et Annie kohe Dougiega kohe ära ei kao, sest vastasel korral hakkaks mul imelik.

„Läheme ja otsime Harry üles?“ pani Dougie ette ja Annie noogutas.

„Harry?“ küsisin Annielt. Kuna me olime just garderoobist välja astunud, pidi ta mulle valjemini vastama:

„See on Harry maja. Ja ta on Dougiega bändis.“

Noogutasin vastuseks ja kõndisin edasi. Ühel hetkel haarasid Annie ja Dougie endale joogid, mina aga keeldusin viisakalt. Ma ei tahtnud juua uues keskkonnas võõraste inimeste juuresolekul.

Harry oli pikk lihaseline noormees tumedate, kohati blondeeritud juustega. Ma polnud kunagi ühelgi poisil sellist soengut näinud, aga see isegi sobis talle. Välimuse järgi nägid nii Harry kui Dougie välja, nagu kuuluksid nad mingisse raskemasse rokkbändi, aga Annie sõnul tegid nad pop rokki.

Annie tutvustas mind kui oma sõbrannat, mis pani mu end veidike enesekindlamalt tundma. Harry ja mina saime heale jutule ning õige pea ma märkasin, et Annie ja Dougie olid meie seltskonnast kadunud.

„Soovid midagi juua?“ küsis Harry, ning et ma tundsin end juba päris mugavalt, võtsin ta pakkumise vastu. Siiski lubasin endale, et piirdun vaid selle ühe siidriga. Peol ei olnudki nii palju rahvast ja suurem osa inimesi lihtsalt vestles või suitsetas toanurgas kanepit.

„Kas sa oled kogu elu Surreys elanud?“ küsisin Harrylt, kui ta meie jookidega naasis.

„Jah,“ muigas Harry. „Sa alles kolisid siia, eks?“

„Peaaegu kaks nädalat tagasi, jah,“ vastasin kerge naeratusega.

„Kuidas siis tundub?“ kergitas noormees kulme.

Naersin. „Ütleme nii, et mind üllatab, kui lahked kõik siinsed inimesed on. Ja te ei joogi nii palju teed, kui ma arvasin.“

Harry muigas. „Eks ta ole jah üks kuulujutt. Sa käid Anniega samas klassis?“

„Jah, sina Dougiega?“

„Just nii.“ See tähendas, et ta oli minust aasta vanem.

Õige pea sai meil jutt otsa ning Harry kui võõrustaja läks teistega vestlema. Mina pressisin end diivanile ja olles tõeline pidude hing, võtsin välja oma telefoni. Ilmselgelt polnud mul kedagi, kellega sõnumineerida, seega kerisin lihtsalt piinlikult oma Facebooki ajajoonel alla.

Kui minu kõrval istuv poiss ja tüdruk korraga amelema hakkasid, tundsin end kui tõeline viies ratas ja tõusin püsti. Dougie oli nüüd suitsetajatega liitunud, aga Anniet ma nende hulgas ei näinud. Kõndisin veidike esimesel korrusel ringi, kuid ei leidnud teda kusagilt.

„Kus sa oled?“ saatsin talle sõnumi.

„Kus sa ise oled?“ tuli mulle peaaegu kohe vastu.

„Köögis...“

Annie saatis mulle, et ta tuleb kohe minu juurde, ning vaevalt kahe minuti pärast oli ta kohal.

„Hei, me oleme tüdrukutega üleval. Tahad ka tulla?“

„Okei... Aga muide, kuidas me hiljem koju saame?“

„Ma jään vist Dougie juurde, aga me võime su koju visata?“

Mulle ei meeldinud eriti mõte sellest, et ma joobes autojuhiga koju saan, aga ma lootsin, et Dougie oskas alkoholiga piiri pidada ja et ta pole väga purjus.

„Aitäh,“ naeratasin talle. Annie kõndis köögist välja ning ma järgnesin talle.

Läbi ukseava nägin elutoas üht blondi poissi. Ma ei pidanud meenutamagi, kellega tegu, sest mäletasin teda tänasest korvpallimängust. Mu pilk jäi temale ilmselt liiga kauaks pidama, sest Annie oli minust juba mitu astet üleval ja hüüdis mu tähelepanu saamiseks mu nime.

„Kõik korras?“ küsis ta muiates.

„Loomulikult, ma lihtsalt...“ vangutasin pead ja kiirustasin üles. Osa minust mõtles Annielt tolle poisi nime küsida, aga võib-olla ta ei teadnudki seda noormeest, ja ma ei tahtnud endast kahtlast muljet jätta. Ma teadsin, et muretsesin liialt, mida teised minust arvavad, aga nii see kord juba oli.

Ülemise korruse ühes toas – minu arvates oli tegemist mingi teise elutoaga, sest seal oli telekas, diivan ja raamaturiiul – oli viis teist tüdrukut. Camillat ja Bethanit ma juba teadsin, teiste nimesid ma kahjuks ei mäletanud. Laual oli veidike alt kaasa toodud snäkke ja juua. Taipasin, et olin oma siidri diivanilauale jätnud, seega haarasin endale uue pirnisiidri.

„Niisiis, Agnes, kuidas sulle meie koolis meeldib?“ küsis üks meekarva juustega neiu. Mulle hakkas selliseid küsimusi viimasel ajal liiga palju tulema, aga ma olin seni alati viisakalt vastanud.

„Väga meeldib. Traditsioonid on veidike teised, aga mingeid suuri muutusi pole. Meil näiteks ei olnud kunagi mingeid korvpallivõistlusi ega midagi.“

„Issand, täna läks ülihästi! Ma olin nii kindel, et me kaotame, aga Jacki viimane korv oli uskumatu!“ segas Bethan vahele. Ta tundus kui klassikaline populaarne tibi, kes kõigiga hästi läbi saab. Tõtt-öelda nägi ta sedamoodi välja ka – neiu juuksed olid leekivpunased ning ma olin peaaegu kindel, et ta kandis pikendusi.

„Räägi enda eest! Kui nad poleks palli käest andnud, oleksime me viie punktiga võitnud. Ma arvasin, et meie tiim on veidike kõrgemal tasemel.“

Võtsin oma pirnisiidrist lonksu. Miks siin nii paljud tüdrukud korvpallist huvitatud olid? Kas tõesti ainult kuumade poiste tõttu? Annie minu kõrval vaatas hajameelselt aknast välja ja sõi pitsat. Võtsin endalegi ühe viilu.

„Annie kuule?“ küsisin vaikselt, aga siiski vaatas Camilla uudishimulikult meie poole. „Millal me muidu minema hakkame?“

„Ee... ma ei tea. Ma võin Dougielt küsida, ma tahaks isegi varsti liikuma hakata.“

Jumal tänatud, et me sarnased olime. Kui Annie ja Dougie siin veel mitu tundi olla tahtsid, oleksin ma kahtlemata koju kõndinud.

____

Mul on tõsiselt hea meel, et esimesele osale nii palju hääli ja kommentaare sain. Suur aitäh teile kõigile! Ma luban, et nüüd hakkab sissejuhatuse osa aeglaselt läbi saama ning järgmine osa on juba sündmusterohkem.

Te võiksite vote'imist ja kommenteerimist jätkata ;) Ma hindaksin seda väga!