Üksi (Eesti keeles - McFly)

#37

„Miks mul on tunne, et sa jätad mulle midagi rääkimata?“

Laul sai läbi ning aula jäi vaikusesse, kui inimeste üleüldine kära välja arvata. Annie pigistas musta mappi oma käes ja tõstis pilgu. Mingil põhjusel tahtsin ma seda musta mappi veidi hoolikamalt vaadata.

„Sest ma jätangi.“

„Nii?“ küsisin vaikselt, aga tüdruk ei vastanud, vaid vaatas hoopis lavale. Järgisin ta pilku.

Olin juba valmis äkiliseks stardiks, aga selle asemel hakkasid Danny ja Tom hoopis nukra kõlaga lugu akustilistel kitarridel mängima.

„Mida kuradit?!“ ütlesin ma kohe oma mõtted välja.

„It’s only been a day, but it’s like I can’t go on...“ kõlas Danny rokilik hääl üle kogu aula. Mu süda jäi seisma.

„Anna andeks, ma tahtsin sulle rääkida...“

„I just wanna say, I never meant to do you wrong...“

„Mida rääkida?“ Mu hääl värises.

„Seda, et... plaanides tekkis väike muudatus.“

Mind tabas õud. Kas see oli nii, nagu ma arvasin, et oli? Lõppude lõpuks oli ju tegemist Tomi lauluga... Ei. Ei. See ei saanud nii olla. Me ei olnud nädalaid normaalselt rääkinud, see lihtsalt ei olnud võimalik.

„Now I'm so sick of being lonely, this is killing me so slowly, don't pretend that you don't know me, ’cause that’s the worst thing you could do...“

Enam polnud selles kahtlustki: Tom oli ju ise küsinud, kas me jäämegi teineteist ignoreerima. Seisin paigale tardunult ühe koha peal ja hingasin sügavalt sisse-välja. Ma ei oleks tohtinud sellest nii šokis olla, aga see oli mind nii ootamatult tabanud. Tõesti, viimane asi, mida ma temalt oodanud olin, oli midagi sellist.

Vaatasin lavale ning mitte eriti üllatunult kohtusid mu silmad Tomi omadega. Hammustasin närviliselt huulde, aga ei katkestanud silmsidet. Mul oli vaja kinnitust, et see kõik ikka tõesti toimus, ja Tomi pilk, kui ta rahuliku ja veidi laisa häälega laulma hakkas, kinnitas, et see siin oli päris.

„Your stuff is in my house, so many things I can't ignore... your coat's still on the couch...“ Mu silmad täitusid pisaratega ning ma olin sunnitud silmi pühkima. Mu silmameik oli suure tõenäosusega rikutud.

Ma olin nii suures segaduses – osalt olin poiste ja Annie peale pahane, et nad seda mu eest nii kiivalt varjanud olid, aga samas tundsin end liigutatuna, et Tom midagi sellist minu jaoks teinud oli. See oli rohkem kui ilmselge, et me mõlemad tahtsime omavahelised arusaamatused lahendada,  miks kumbki selle suhtes midagi reaalselt ette polnud võtnud?!

„Something that I never planned on, help me, baby, I'm so sick of being lonely.“ Tomi hääl läks viimase fraasi lõpus kõrgemale, ning viis, kuidas ta seda nii kaasaelavalt laulis, pani mu sisikonna keerlema.

Mul polnud õrna aimugi, kas Annie endiselt mu kõrval oli, aga kuna ma polnud enda kõrval mingit liikumist kuulnud ega tajunud, eeldasin, et ta oli ikka seal. Dougie seisis parasjagu Danny kõrval ja laulis mikrofoni rea minoorseid la’sid.

Ma ei vaevunud teistele peolistele tähelepanu pöörama. Nende jaoks oli tegu järjekordse lauluga, vabandusega, et nüüd partneriga lähedasemalt tantsida. Neil polnud õrna aimugi, et see laul oli mõnes mõttes lepituseks kirjutatud, ja veel üsna hiljuti.

„Agnes?“ küsis Annie, aga ma tõstsin nimetissõrme. Ma ei tahtnud, et miski siia vahele segaks. Ilmselgelt mõistis tüdruk mu žesti valesti, sest ta ohkas. „Palun ära ole mu peale pahane, ma lubasin Tomile...“