Üksi (Eesti keeles - McFly)

#15

„Annie? Kus sa oled?“

„Sõidame Dougiega maale. Mis juhtus, kas kõik on korras?“ Tüdruku hääl kõlas murelikult.

„Ei...“

Ma hakkasin veel hullemini nutma. Hingasin sügavalt sisse-välja ja proovisin asja seletama hakata: „Ma käisin poes, eks... ja ma otsisin...“ kogelesin paaniliselt.

Ma lihtsalt ei suutnud rääkida. Värisesin üle kogu kere ning oleksin telefoni äärepealt maha pillanud – mu käed olid jääs ja äsja juhtunu oli mu närvid läbi söövitanud.

„Appike... hinga sügavalt sisse, mis juhtus?“

„Ma... otsisin raamatukogu, et siis sealt koju minna... aga mingid perverdid tulid ja hoidsid mind ja mu kinnas jäi nende kätte ja ma jooksin minema ja nüüd ma keerasin üldse kuhugi ära ja ma ei tea, kuidas ma koju saan ja...“ vuristasin ühe hingetõmbega. Anniel läks ilmselt paar sekundit, et kõigest aru saada.

„Kus sa praegu oled?“

„Istun mingis tühjas bussijaamas,“ vastasin pisaraid pühkides. Rahune maha, Agnes, kõik saab korda. Kuigi praegu mulle küll nii ei tundunud.

„Bussijaamas... neetud, neid on ju päris palju. Ja ma ei ole linnas ka enam... kas sa ei mäleta, kust sa tulid?“

„Ei,“ nuuksusin, „ja need perverdid on niikuinii seal.“

Annie ohkas. „Aga kas sa ei saa vanematele helistada?“

„Nad on alles tööl ning ma ei tohi neid segada, ma isegi proovisin juba, aga nad ei vastanud...“

Hammustasin huulde ning proovisin oma värisemist kontrolli alla saada. Neetud Surrey oma samasuguste majadega, neetud perverdid, kelle pärast ma praegu eksinuna istun, neetud vanemad, et nad telefonile ei vasta. Ainult mina suudan sellisesse olukorda sattuda!

„Kas sul ei ole mitte kellegi teise numbrit?“

„Ainult Tomi...“ ohkasin. Ma ei tahtnud talle helistada ja end nõrgana näidata, pealegi ma nutsin... Ma vihkasin juba seda, et ma läbi telefoni Anniele pisardasin, kuidas ma siis tema ees olla suudaksin?

„Ma tean, et see on sulle väga vastumeelne, aga helista talle, äkki ta saab su üles korjata. Ma ausõna tuleksin ise, aga me oleme juba peaaegu kohal ja meil läheks ikka üle tunni aja...“

Oigasin. „Ma eelistaksin öö kodututega siin pingil veeta.“

Millegipärast ajas see mõte mind itsitama...

„Wow, sul on vist haige pingelangus praegu. Teeme nii, et sa helistad nüüd Tomile ja annad mulle nii ruttu kui võimalik teada, mis sai, eks?“

„Okei...“ Mu tuju oli jälle nullis. „Aitäh sulle igatahes. Tõesti.“

„Helista mulle, palun...“ Ta tundus tõesti mures olevat.

„Helistan...“

Enne Tomi numbri valimist kogusin ma end paariks hetkeks. Proovisin oma hingamise rahulikumaks saada ja pühkisin vahepeal taasilmunud pisarad ära. Mu vasaku käe sõrmed tuikasid külmast, seega panin käe taskusse ning tõstsin telefoni parema kõrva äärde.

Esimese kahe kutsumisega Tom ei vastanud ja ma hakkasin juba lootma, et ta ei teegi seda: mu silmad tõmbusid uuesti niiskeks ja rääkimine tundus kuidagi vastumeelne. Natukese aja pärast võttis ta telefoni siiski vastu.

„Agnes? Millega ma selle au ära olen teeninud?“ Ta hääl oli huumorit täis ja see lihtsalt suurendas mu pisarate hulka. Sulgesin silmad.

„Tom...“ Hinga, Agnes! „Ma... ee... ma ei tea, kus ma olen.“