Üksi (Eesti keeles - McFly)

#28

„Woah, sorry, kui ma millelegi vahele segasin, aga te võiksite selle tirisemise kinni panna,“ äratas mind tundmatu naishääl. Tom minu kõrval võpatas ärkvele ja ma kissitasin silmi, sest ei suutnud neid veel korralikult lahti hoida.

Uksel seisis keskmist kasvu blondide lokkis juustega piltilus tütarlaps, kes vaatas meid muiates. Ta nägi minust veidi noorem välja, aga kindlasti mitte rohkem kui kaks aastat.

Alles nüüd ma taipasin, et mu telefon heliseb, aga samal ajal lõppes see ka ära.

„Oh shit!“ ütles Tom. „Kell on kaheksa...“

„Mida?!“ Ma olin endiselt unesegaduses, aga ma hakkasin vist tasapisi toimuvast aru saama. Igatahes teadsin ma, et ma ei kandnud oma riideid ja see polnud ei minu ega Annie voodi. Ja ma olin Tomi käte vahel, minu jalad tema omadesse põimunud.

„Ee... jah, ma... jätan teid omavahele.“

Tüdruk, kes oli ilmselt Tomi õde Carrie, pani ukse kinni ning ma kuulsin ta samme eemaldumas. Oigasin ning tulin vastumeelselt soojast voodist välja. Mul oli ainult üks sokk jalas ja ma kortsutasin selle peale kulmu.

„Okei, Annie on mulle kolm korda helistanud. Kas sa üldse kuulsid midagi?“

„Ei,“ vastas Tom uniselt ja sasis oma juukseid.

Ilmselgelt olid need vahepeal ära kuivanud ning nüüd olid need lihtsalt sassis. Armsasti sassis. See sobis talle. Ma ei tahtnud teada, milline ma ise välja nägin - tõenäoliselt oli üleliigne ripsmetušš või lainer mu tõenäoliselt paistes silmade alla kogunenud. Igatahes teadsin ma juba praegu, et mul olid juustest tutid väljas.

„Kus kurat sa oled? Ja miks sa telefonile ei vastanud?!“

„Tead, ma arvasin, et inglased on kombekad oma tervitustega ja puha...“

„Olemegi, aga praegu on erand. Kus sa oled?“

„...Tomi juures.“ Vaatasin poissi ning ta naeratas mulle.

„Oh! Mida sa seal teed?“

„See kõlab valesti, aga me magasime.“

„Kas te...?“

„Ei! Me jäime lihtsalt magama.“

Ilmselgelt sai Tom aru, mida Annie eeldas, sest ta hakkas naerma ning tõusis püsti.

„Oh. Millal sa minu poole tuled? Me sõitsime Dougiga su majast mööda ja ta oleks meid koju viinud, aga siis ma arvasin, et sa äkki juba ootad mind kodus.“

„Ma arvan, et-“

Tom võttis telefoni mu käest ära ning tõstis selle kõrva juurde. „Tere õhtust, Annie,“ ütles ta veidike ülemeeliku tooniga. Oleks minulgi ärgates nii hea tuju...

„Jah, just nii.“ Tom tegi mulle silma ja ma soovisin nii väga teada, millest nad räägivad. „Ei, ma arvan, et sellega on meil väike probleem.“

„Mis toimub?“ maigutasin talle, aga Tom tõstis nimetissõrme ja naeratas mulle.

„Täpselt nii...“

Möödus paar sekundit, mille kestel poisi naeratus laiemaks venis.

„Sellest pole midagi, ma toon ta homme hommikul sinu maja juurde.“

Lühike paus.

„Ei, ma ei tee nalja.“

Veidi pikem paus.

„Annie tahab sinuga rääkida,“ Tom ulatas telefoni mulle tagasi.

„Mis just juhtus?“ küsisin segadusse sattunult.