Üksi (Eesti keeles - McFly)

#12

Tegin endale kummeliteed, et oma närve rahustada. See oli esimene kord, kui me Tomiga midagi sihilikult kahekesi tegema pidime. Sõin veidi ning suundusin siis teetassiga üles. Otsustasin homseks ära õppida, kuigi ma kahtlesin, et ma täna väga hilja peale jään. Kui ma kõigega tehtud sain, oli kell neli läbi ja ma otsustasin hakata end tasapisi korda tegema – juhul, kui mul millegagi probleeme tekib, on aega, et kõik korda saada.

Käisin duši all ning kasutasin oma lemmikdušigeeli. Mu juuksed olid puhtad, seega säästsin ma nende pealt päris palju aega. Pesin duši all ka oma hambad ära.

Otsustasin kasutada seda niisutavat jumestuskreemi, mille ma Anniega poes käies ostnud olin. Alguses nägi see mu nahal natuke liiga tume välja, aga kui ma selle korralikult sisse hõõrusin, sobitus see väga hästi. Panin oma põskedele veidike rohkem puudrit, sest ma vihkasin, kui need külmas talveõhus punakaks tõmbusid.

Mu meik rõhutas pigem mu silmi, aga oli siiski tagasihoidlik. Otsustasin selga panna tumedad teksapüksid, ühe tavalise pluusi ja heleda kampsuni tumedate ristikestega. Eeldasin, et ega me niikuinii kuhugi siseruumidesse ei lähe.

Lõpuks jäi mul veidike lugemisekski aega, aga kümme minutit enne kuut hakkas mu telefon surisema, helistajaks ilmselgelt Tom.

„Hei,“ ütlesin rõõmsalt.

„Tsau! Ma hakkan nüüd tulema.“

„Ma hakkan siis riidesse panema.“

Kõne oli lihtne ja konkreetne ning ma kiirustasin alla, et endale mantel peale tõmmata. Saatsin emale sõnumi, milles ütlesin talle, et lähen Annie juurde; valetamine polnud küll parim idee, aga ma ei tahtnud talle veel Tomist rääkida. Panin end nii soojalt riidesse kui normaalse välimuse säilitamine lubas, ning natukese aja pärast nägingi läbi esikuakna autotulesid.

Tomi auto lõhnas mingi hea lõhnaõli järele ja ma avastasin, et mu hingamine oli märgatavalt aeglasemaks muutunud. Me paistsime mõlemad heas tujus olevat ning rõõmsameelne laul, mis parasjagu raadiost tuli, tegi olukorra vaid mõnusamaks. Ostsime endale Starbucksist kakaod kaasa ja natukese aja pärast sõitsime juba mööda minu jaoks tundmatut teed.

„Kui kaugel see muidu asub?“ küsisin teekonda meelde jätta üritades.

„Mitte enam väga kaugel. Põhimõtteliselt siin samas,“ vastas Tom. „Jala kõndides on see minu kodust ehk mingi kümme minutit.“

Tal oli õigus – vaevalt minuti pärast parkiski ta auto metsa äärde. Õues oli küll üsna hämar, aga õnneks mitte pime. Puude vahele jõudes oli küll veel vähem valgust, ent see polnudki nii hull. Ma nägin Tomi nägu päris hästi, kuigi see oli veidike kehvasti valgustatud.

„Kas sa laupäeval Dougie sünnale tuled ikka?“ Ta kõndis järvele aina lähemale ning ma järgnesin talle.

„Annie rääkis sellest jah midagi, aga ma pole kindel, kas ma ikka tulen.“

„Proovi tulla,“ muigas ta. „See toimub Dougi maamajas, ning las ma ütlen, sellest tuleb midagi lahedat.“

„Ma usun,“ naeratasin. Nüüd tahtsin ma palju rohkem minna... „Aga mida ma talle kinkima peaksin?“

„Ausalt, mul pole õrna aimugi. Ma ise viin talle lihtsalt juua ja raha, las vaatab ise, mida sellega teeb.“

Krimpsutasin nägu. Küllap tuli mul ülehomme poodi minna ja talle midagi leida. Kui noormees oleks lihtsalt mingi suvaline võõras olnud, poleks ma talle midagi viinud, nagu tavaliselt pidudel, aga Dougiele mitte millegi kinkimine tundus veidike kohatu.

„Oota, kuhu sa nüüd lähed?“ hüüdsin murelikult. Kuni ma asja üle järele mõelnud olin, oli Tom järveni kõndinud ja seisis nüüd kaldal jää peal. „See pole ju täielikult jääski...“

„Mis sest? Siin on madal vesi ja jää on tugev.“

„Tule ära, ma ei oska sind päästa, kui sa sisse kukud...“

„Tule pigem siia.“ Ta kergitas oma prille.

„Tahad koos uppuda?“

„Nagu me oleksime Titanicul, vähemalt on see romantiline,“ ta naeris ja ma punastasin. „Ausõna, see jää on paks. Tule?“

„Ei tule.“

„Okei, eks ma siis olen ise...“ Tom hakkas edasi kõndima ja ma krimpsutasin nägu. Järve keskel ei olnud vesi absoluutselt jääs ning ma olin kindel, et iga hetk vajub ta läbi.

„Tom, tõsiselt ka, siin on pime ja ma ei oskaks kiirabile öelda, kus me oleme!“ Ma polnud isegi kindel, mis Inglismaa hädaabinumber oli.

„Ma ütlesin sulle juba, et see jää on tugev. Näe!“ Ta hüppas seal ning ma astusin instinktiivselt sammu lähemale, nii et ma olin peaaegu jääl.

Tom naeris ning see ajas minugi muigama. Ta kõndis tagasi kaldale ning jäi minu ette seisma. „Tuled edasi ka?“ Ta vaatas ainiti silma.

„Ei, ma ei julge praegu isegi tagasi astuda,“ vastasin surmtõsiselt.

„Tõstan su?“

„Ei, siis on suurem tõenäosus, et me vajume läbi,“ pomisesin aeglaselt taganedes.

Jumal tänatud, et ma ei libisenud ega millegi otsa komistanud, sest see oleks küll viimne alandus olnud. Tom kõndis minuga aeglaselt kaasa, endiselt naeratades.

„Nägid, mitte midagi ei juhtunud,“ ütles ta, kui me viimaks turvaliselt lumel seisime.

„Aga oleks võinud... iial ei või teada.“

„Sa muretsed liiga palju. Ma vean kihla, et sul on ranged vanemad ka.“

„Kui mul oleksid ranged vanemad, siis ma ei oleks praegu sinuga siin,“ naeratasin.

„Nad teavad, et sa oled minuga?“ küsis ta üllatunult.

„Tegelikult mitte, ma ütlesin, et läksin Annie juurde.“

Tom vangutas muiates pead. „Sa oled siin kolmandat nädalat ja juba valetad oma vanematele selle kohta, kus ja kellega sa oled.“

„Ma olengi selline mässumeelne.“ Kas ma just pilgutasin talle silma?!

„Kust sa tead, et ma sind ära ei vägista või midagi?“ Ta vaatas mulle endiselt otsa ning oli mulle vahepeal isegi lähemale nihkunud. Märkasin, et ta silmad justkui sädelesid, ja appike, kui lähedal need mulle olid...

Kortsutasin kulmu. „Kui nii, siis ma loodan, et sa teed seda kuskil, kus on soe.“

Hakkasime mõlemad naerma. See hetk oli omamoodi maagiline ning esimeseks suudluseks isegi ideaalne olnud, aga ma olin selle ära rikkunud. Kujutasin hetkeks ette, kuidas Tom mulle lähemale astub ja oma huuled minu omadele surub. Tahtsin seda nii väga, et osa minust isegi kahetses selle momendi rikkumist.

Aga kui nüüd järele mõelda, siis tegelikult oli see isegi hea asi, sest mulle ei meeldinud, kui asjad liiga kiiresti liikusid. Ma tahtsin kõigepealt oma tunnetes selgusele jõuda.