Üksi (Eesti keeles - McFly)

#40

Märkamatult olidki jõulud läbi saanud ning viimaks ometi sai kogu see kinkidega jamamine läbi. Kuna mu vanemad käisid päevasel ajal tööl, oli mul kodus üksinda igav olla, seega veetsime Tom ja mina aina rohkem aega koos, loomulikult ilma, et mu vanemad sellest teaksid.

Reedel pidi toimuma Harry sünnipäevapidu ning mulle tundus, et kõik olid kutsutud, sest sotsiaalmeedia oli peo kohta käivast juba mitu päeva enne täis.

Annie ja mina tegime end minu juures korda ning Tom tuli meile autoga järele.

„Dougie ei vasta ikka telefonile,“ pööritas Annie silmi ning pani oma mobiili taskusse. „Tom, kas sa oled temast midagi kuulnud?“

„Ee... ei,“ kehitas poiss õlgu ja hoidis oma pilgu autoteel. „Aga ta ütles, et tuleb peole, seega ma usun, et sa näed teda seal.“

„Hea küll. Kui ta ei tule, siis kas te saaksite minu ka koju ära visata?“ päris tüdruk murelikult.

„Loomulikult,“ vastas Tom ning parkis auto ära. Õue astudes hakkasin ma kohe külmast värisema, aga mõne sekundi pärast avas Tom meile välisukse ja me astusime sisse.

Ma ei olnud absoluutselt peomeeleolus ning Tom ilmselgelt märkas seda, sest ta pani ette minna kuhugi üles, et me saaksime omaette olla. Nõustusin sellega ning me jalutasime tüütu popplaulu saatel treppidest üles.

Tom juhatas meid Harry magamistuppa, mis oli üpris segamini. Muigasime teineteisele ning kõndisime akna alla diivanini, kus vedelesid Harry riided. Lükkasime need maha ning võtsime istet; Tom pani oma käe ümber minu ning ma nõjatusin vastu teda. Mõne hetke istusime me niisama vaikuses.

„Niisiis. Mis su uusaasta plaanid on?“ küsisin veidi aja pärast.

„Ma tahtsin seda sinult just küsida,“ muigas Tom. „Carrie ja mu vanemad sõidavad täna õhtul ära ning naasevad alles kolmandal. Ma mõtlesin, et kui sul plaane pole, võime selle koos veeta?“

„See kõlab väga hästi,“ naeratasin poisile ning suudlesin teda kiiresti. „Kas kutsume teised ka?“

„Kui sa soovid ja neil veel plaane pole,“ noogutas Tom minu poole vaadates. „Aga me võime ju kahekesi ka olla.“

„Loomulikult.“

„Aga me ei pea,“ vastas ta kulmu kortsutades, ilmselt minu napisõnalisusest veidi enesekindlust kaotades. „Teeme nii, nagu sulle sobib.“

Alates sellest ajast, kui me ära leppisime, olime me teineteisega justkui kikivarvukil käinud. Tülide vältimiseks olime mõlemad harukodselt kompromissialtid, rääkimata meie vähesest „action’ist“.

Sellele mõeldes kortsutasin kulmu ning nõjatusin Tomile lähemale. Suudlesin teda nii kirglikult, kui oskasin, ja tundsin õnnelikkust, kui ta mulle sama innukalt vastas.

„Ma tahan sinuga kahekesi olla,“ ütlesin viimaks vaikselt. „Aga me võime hiljem teised ka kutsuda. Eks näis.“

Tom noogutas rõõmsalt ning nõjatus mulle uuesti lähemale. Muigasime läbi suudluse, aga ei katkestanud seda. Sättisin end Tomi peale istuma ning otsekohe libisesid ta käed mu särgi alla. Ohkasin vaikselt, kui tema külmad käed mu seljale külmavärinad tõid.

Tundus, et kumbki meist ei teadnud, kuidas see nii tõsiseks läks, aga ühel hetkel olid Tomi käed mu pluusi korralikult üles kerinud ning mina suudlesin parasjagu ta kaela. Noormees laskis välja vaikse ohke ja ma tundsin end veidi erutatult. Võib-olla oleks asi ka edasi liikunud, aga järgmisel hetkel hakkas mu telefon helisema.

Ajasin end sirgu ja kergelt hingeldades koukisin telefoni oma kitsaste teksapükste taskust välja. Tom jälgis mind terve selle aja, ma kartsin, et ta võis minu peale veidi solvunud olla, aga tõtt-öelda olin ma veendunud, et kumbki meist poleks tahtnud, et siin midagi enamat juhtuks.