Üksi (Eesti keeles - McFly)

#31

Hommikul ei vaevunud ma oma vanematele head aegagi ütlema. Mitte, et see neile korda oleks läinud, sest mõlemad vältisid mu pilku, kui ma peale ärkamist kööki kohvi tegema läksin. Veidi harjumatu oli nendega tülis olla, aga ma olin piisavalt põikpäine, et mitte ise vabandust paluda.

Mul oli kehv tuju ja ma lihtsalt teadsin, et tänasest ei tule tore päev; vahel oli mu sisetunne lihtsalt nii kindel, et mu päev tuleb rikutud, ning see omakorda viis mu tuju alla juba enne, kui midagi juhtunud oli. Sellele vaatamata proovisin talitleda nagu alati – riided selga, igapäevane meik peale, juuksed korda...

Õues oli nõmedalt külm ja libe ning ma oleksin mitu korda äärepealt kukkunud. Ma  jäin esimesse tundi hiljaks ning õpetajale ei osutunud eriliseks probleemiks mind terve klassi ees manitseda. Hoidsin end tagasi talle nähvamast ning kiirustasin oma kohani.

Viimaks sain ma maha istutud, kuid ma ei töötanud tunnis eriti kaasa. Ilmselgelt sai Annie aru, et midagi oli valesti, aga tunni lõppedes tormasin ma kiiruga kappide juurde, sest mul polnud hetkel vähimatki soovi eilse õhtu sündmustest rääkida, ma tahtsin enne kõik enda jaoks läbi mõelda.

Ma ei suutnud uskuda, et mu isa mind ärakolimisega oli ähvardanud. Ma lootsin siiski, et see on pelgalt ähvardus, mitte mingi tõsine plaan. Nii pisikese asja pärast ei hakata ju kogu oma elu ümber korraldama? Eriti peale äsjast kolimist...

Mu pea hakkas kõigele sellele mõtlemisest valutama. Eriti paremaks ei teinud seda asjaolu, et Tom polnud endiselt mu sõnumile vastanud. Ma olin veendunud, et ta oli selle kätte saanud, aga ju vajas temagi aega.

Esimese pika vahetunni ajal proovisin ma kiiresti Annie silme alt kaduda, sest tunni alguses oli ta mulle hoiatava „me peame rääkima“ pilgu andnud. Kiirustasin tüdrukute tualetti oma juukseid korda tegema, aga järgmisel hetkel astus Annie uksest sisse.

„Miks mulle tundub, et sa oled mind vältinud?“ kergitas ta kulmu ning silmitses mind läbi peegli.

„Ma ei tea, aga sulle tundub õigesti,“ vastasin ohates. „Anna andeks.“

„Pole midagi. Mis juhtus?“ Ta astus mulle sammukese lähemale.

Lukustasin ukse – milline tobe idee oli vetsu kolme kabiiniga uksele eraldi lukk panna, mitte et ma tol hetkel kurtsin –, et keegi sisse ei tuleks, ja tegin kindlaks, et me olime vannitoas kahekesi.

„Tom tuli eile meie juurde õhtusöögile.“

Annie ahhetas. „Wow. Ja... ma eeldan, et see ei läinud eriti hästi?“ küsis ta ettevaatlikult.

Istusin maha ja vaatasin ainiti oma põlvi. „Alguses läks kõik ladusalt. Ta oli mu emale lilli ja isale veini toonud ja puha. Emps paistis temast väga võlutud olevat.“

„See on ju hea asi?“

„See jah, aga... mu isal kohe oli vaja teda torkima hakata. Ta krimpsutas kogu aeg nägu ja pakkus talle juua, aga Tom keeldus viisakalt. Siis käis ta peale ning kui ma ta korrale kutsusin, läks üldse minema.“

„Aga... see... noh, sa ei saanud ju eeldada, et kõik kohe sujuvalt läheb?“ krimpsutas tüdruk nägu. Ta oli küll väga otsekohene, aga siiski kõlas ta häälest kaastundlikkust.

„No jah, see oli veel enam-vähem. Kui Tom koju minema hakkas, tuli ta meelega sinna, täpselt siis, kui me suudlesime. Ja... pärast ta ütles, et talle poleks mingit probleemi siit minema kolida.“

„Ta bluffis!“

„Ma loodan. Igatahes ei ole mul praegu mingitki tahtmist koju minna.“

„Ma usun... aga sa ju tead, et kõigepealt tuleb sul oma isaga ära leppida.“

„Mina ei hakka millegi pärast vabandust paluma, mind ei huvita.“

Sellega oli teema lõppenud. Mu pea valutas kergelt ning ma otsustasin, et proovin kõigele sellele mitte mõelda, sest ilmselgelt tulenes mu kehv enesetunne magamatusest ja stressist.

Söögivahetunnis suundusime Anniega harjumuspäraselt poiste lauda, aga minu suureks üllatuseks istus seal ka Bethan, kes parasjagu mingit anekdooti jutustas. Kuna ma kuulsin vaid selle lõppu ega saanud püändist aru, jäin ma täiesti tõsiseks, samal ajal kui teised poisid, nende hulgas ka Tom, minu kõrval valjusti naersid.

„Hei! Kõik korras?“ küsis ta endiselt naeratades.

Tundsin poisile otsa vaadates veidikest ebamugavust. „Loomulikult.“

Naeratus mu näol oli sama feik kui Skype’i suluga naeratav emotikon, aga ilmselt jäi Tom seda uskuma.

„Siis on hästi!“

Mind häiris, et ta oli nii ülevoolavalt heas tujus ja seda veel tänu Bethanile. Ja mind häiris, et ta polnud endiselt mu sõnumile vastanud ning seda teemat ignoreeris. Mind häirisid üldse paljud asjad, eriti veel see peavalu, mis endiselt ära polnud läinud.

Bethan muudkui rääkis ja rääkis ning minu arvates pingutas ta isegi veidi üle. Annie naeratas mulle, ning juba pilkude abil saime me teineteisest hästi aru: ilmselt oli tüdrukul ühe poisi peale väike crush. Lootsin lihtsalt, et see pole Tomile ega Dougiele, kuigi mulle oleks meeldinud näha, kuidas Annie ja Beth poisi pärast kaklema lähevad.

Ma ei tundnud absoluutselt toidu maitset ning selle näost sisse ajamine oli kuidagi nii vastumeelne. Vaatasin hajameelselt aknast välja ning arvutasin, kui mitu minutit veel kojuminekuni jäänud on, kui Tom järsku oma käe mu põlvele pani.

„Sa näid sügavais mõtteis olevat...“ mainis ta. Ma ei tahtnud praegu millestki taolisest rääkida, sest kõrvapaaride hulk selles lauas oli liiga suur.

„Jah, noh, viimasel ajal on juhtunud palju mõtteainet pakkuvaid sündmusi,“ vastasin vaikselt ja naeratasin õrnalt.

„Ma arvan, et me peaksime eilsest rääkima...“

„Mina ka, aga mitte siin...“ Vaatasin ebamugavustundega sööklas ringi.

„Läheme peale tunde minu juurde?“ pani Tom ette.

„Okei. Aga palun, ärme räägi sellest praegu...“

Juba kiikasid Harry ja Dougie meie poole ja Annie silmitses mõtlikult oma toitu. Ilmselt oli temalgi mõtteainet ning ma tundsin end veidi kehvasti, sest polnud tüdruku käekäigu kohta juba ammu küsinud.

Õnneks hajus mu peavalu koolipäeva lõpuks olematusse ning Tom ja mina kõndisime tema autoni. Meie vahele jääv maa oli küll veidi pikem, kui mulle meeldinud oleks, aga ma kinnitasin endale, et nüüd räägime me kõik selgeks ja siis on kõik jälle korras.

___

Jälle üks lühem osa, aga see on juba teine uuendus tänase päeva jooksul. Ma tänan teid veel korra selle toetuse eest! :)

Kuna ma lähen klassiga nädalavahetusel Lätti, uuendan ma:

1) Homme päeval

2) Laupäeva varahommikul (umbes enne kuut, ja see osa tuleb väga pikk)

3) Esmaspäeva hommikul (eeldatavasti kell kümme või nii)

Ja edasi läheb kõik vana viisi edasi :) Ilusat suve kõigile!