Üksi (Eesti keeles - McFly)

#26

Nädalavahetus möödus rahulikult. Ma ei söandanud oma isa tõttu välja minna (kuigi mu vanemad polnud mulle otseselt midagi keelanud), aga siiski pidasin Tomi ja Anniega tihedat kontakti. Pühapäeval tuli Annie meile ning me saime kolmekesti minu emaga palju naerda.

„Oh... Annie, kas te olete neljapäevast laupäevani perega kodus? Meil tuleb üks töökohtumine ja me jääme kaheks ööks ära, äkki Agnes saab seni teiega olla?“

Meil oli see vestlus emaga eile ära olnud ja ma olin sellest isegi Anniele rääkida jõudnud. Emps oli küll nõus, et kui väga vaja, võin ma ka üksi kodus olla, kuid ta ütles, et nii tema kui isa eelistaksid, kui ma mingi sõbrannaga jääks.

„Oleme küll, ma usun, et nad lubavad ka,“ ütles Annie mulle otsa vaadates ja muiates. Me olime eile õhtul juba ära otsustanud, milliseid filme vaadata.

Me tegime küpsiseid ja jõudsime need enne mahajahtumist ka ära süüa. Viimaks tuli Dougie Anniele järele ning nad läksid kinno. Mina aga õppisin homseks ära ja sättisin end voodisse, samal ajal Tomiga sõnumineerides.

Esimene nädalapool oli kohutav. Ma ei saanud endiselt oma isaga läbi ning me otsustasime emaga Tomi hoopis järgmisel nädalal külla kutsuda. Teisipäeval oli matemaatikas kontrolltöö, mille nii mina kui Annie haledalt läbi kukkusime, aga tõenäoliselt polnud me ainsad, sest mitte keegi ei õppinud selles aines ning õpetajal oli ka täiesti ükskõik. Kolmapäeval venis draamatund jälle pikale ning kahjuks ei jäänud meil aega poiste bändiproovi pealt kuulama minna.

Viimaks jõudiski kätte kauaoodatud neljapäev, mil mu vanemad lahkuma pidid. Kui me draamatundi jõudsime, ootas Selmes meid seal teise draamaõpetajaga, proua Kirtoniga, kes oli vana kibestunud vanadaam ning keda pool kooli absoluutselt jälestas.

Esimesed kakskümmend minutit irvitas Kirton lavakaunistuste üle ning talle ei sobinud mitte kuidagi näitlejate töö. Seejärel tuli ta oma haisva hingeõhuga minu ja Annie juurde ning noris meie käekirjade kallal. Tundus, et me olime tegevusplaani siiski päris hästi koostanud, sest ta lihtsalt kirtsutas oma nina ning liikus edasi järgmiste asjade üle kurtma.

„Täiesti uskumatu tegelane,“ pööritas Annie silmi. „Miks ta juba pensionile ei jää?!“

„Kui jääb, korraldame uue peo.“ Põrnitsesin naist. „Palun, lähme eemale, siin haiseb.“

Annie nõustus ning me kõndisime lavalt maha. Kirton õiendas parajasti Jackiga, kellel oli meespeaosa ning kellel polnud üks pikk monoloog täielikult pähe õpitud.

„Peoni on jäänud viisteist päeva! Meil ei ole aega raisata! Ma oleksin pidanud siia juba varem tulema, täielik kaos!“

„Rahune maha, muti,“ pööritas Jack silmi ning ümberkaudsed õpilased itsitasid. Kirton jätkas oma ebakmeeldival häälel poisiga õiendamist, Annie ja mina kõndisime aga Selmeseni, kes parasjagu Cathyga vestles.

„Oh! Ja meie projektijuhid ongi siin!“ hüüdis Selmes entusiastlikult. „Ma arvan, et nemad oskavad sind veidi paremini aidata.“

„Kas me peaksime siia pärast näidendit toole jätma või teeme kohe peale etendust tantuplatsi jaoks ruumi?“ päris Cathy.

Annie ja mina vaatasime teineteisele otsa.

„Ee... ma arvan, et meie klass võiks väga lähestikku istuda, et siis sealt need toolid kohe ära korjata ja seina äärde panna. Ja kui istuvaid inimesi vähemaks jääb, viime ülejäänud toolid ka minema?“ panin ma ette.

„Siis on vaja kedagi, kes neid tassida viitsib...“

„Küll me selle töö jaoks kellegi leiame,“ muigas Annie. „Kas lavakaunistused on lõplikult valmis?“

„Meil on vaja veel viimase stseeni jaoks mõni asi üle värvida, aga peaaegu jah.“

„Ja üks küsimus veel, kui kaua näidend kestab? Siis me saame bändi lavaloleku aja ja etenduse aja kokku liita ning Jordanile playlist’i ligikaudse aja öelda.“

„Kõige rohkem kakskümmend minutit,“ vastas Cathy kahtlevalt.

„Suurepärane,“ ütlesin ma näidendi kestuse kaustikusse kirja pannes. Kirtoni sõnu meeles pidades proovisin oma käekirja ilusana hoida, kuigi minu arvates polnud meie käekirjadel ka senini midagi viga olnud.

Tund möödus edukalt. Kui õpilased lahkuma hakkasid, kõndisin ma aeglaselt preili Selmese juurde, kes Kirtoniga laval millestki rääkis. Nähes, et ma neile lähenen, pööras noorem õpetaja end näoga minu poole.

„Õpetaja? Mul... tekkis täna selline küsimus, et... kas me võime ise... noh, teate küll, kellegi kaaslasena jõulupeole tulla?“ pärisin arglikult. Märkasin silmanurgast Anniet, kes ootas mind lava kõrval.

„Mis nali see on?“ irvitas Kirton. „Te olete korraldajad. Sina oled ju veel projektijuht pealekauba!“

Selmes pööritas märkamatult silmi ja ma hoidsin muiet tagasi. „Jah, ikka võid, kui sa samal ajal oma kohustusi järgid.“

„Suurepärane. Aitäh! See oli kõik... head õhtut.“ Naeratasin õpetajale ning ta naeratas vastu. Seejärel kõndisin neist eemale Annieni ning me läksime koos garderoobi end riidesse panema.

„Türa küll, kui see mutt meie draamaõpetaja oleks, ma oleks ta ammu ära kägistanud!“ ütles Annie ägedalt. „Ja mind absoluutselt ei oleks kottinud, mida ta ütleks, ma oleksin ikkagi Dougiega tulnud. Mul on selleks juba kleit ka olemas.“

Noogutasin. „Aga... mul ei ole küll midagi selga panna. Kas sa viitsid millalgi poodidesse minna?“

„Laupäeval sobib?“

„Väga hästi.“

Me võtsime oma asjad ja kõndisime minu juurde. Pakkisin endale kõik vajalikud asjad kaasa. Kuna Annie lubas mulle meigiasju ja vajadusel ka lokitange laenata, oli mu kott oodatust kergem, mitte et sel erilist vahet oleks olnud, sest mu vanemad pidid meid ära viima.

Ülejäänud aja veetsime lihtsalt mu sülearvutist filme vaadates. Kell kuus jõudsid mu ema ja isa koju ning viisid oma kotid autosse. Annie ja mina istusime tahaistmele ning tüdruk juhendas nad oma maja juurde. Viimaks jätsin vanematega hüvasti ning me sisenesime Annie majja.

Ta ema oli juba õhtusöögi valmis teinud, seega me viisime mu asjad üles ja tulime endale süüa võtma. Meil oli minu juures film pooleli jäänud, seega jätkasime Annie läptopis selle vaatamist.

Kui see läbi sai, käisime korda mööda pesemas ning kuna tal oli suur kahekohaline voodi, ei hakanud me mulle eraldi madratsit tuppa tassima. Tegime endale teed ja panime tule kustu.

____

Jälle veidi lühem, aga see on teine uuendus tänase päeva jooksul ;) Uus osa tuleb homme.

Ma mainin lihtsalt ära, et tegelikult olen ma selle loo peaaegu lõpuni kirjutanud ning hetkel on sellel käimas 20. peatükk. Kuidas see võimalik on, kui te praegu 26. loete? Sest Wordis on need peatükid nii pikad, et ma teen need enne avaldamist kaheks, vahel ka kolmeks. Ainult suudluse peatüki otsustasin korraga panna. Teie olete praegu pool 12. peatükki läbi lugenud, mis on ühlasi ka umbkaudu kogu jutu keskpaik.

Ja ma veel kord tänan teid nii nii väga, ma ei oleks arvanud, et nii paljud inimesed seda lugema hakkavad. Ma olen selle jutuga väga väga palju vaeva näinud ja ma hindaksin seda, kui te vote'imist ja kommenteerimist jätkate. Aitäh teile kõigile!