Üksi (Eesti keeles - McFly)

#52 - Viimane

Annie halva enesetunde ja minu vanemate keelu tõttu me pühapäeval kokku ei saanud ning ma istusin terve päeva oma toas ja õppisin - ma olin vaheajaks jäänud koduste töödega väga maha jäänud. Esmaspäeval Annie kooli ei tulnudki, ta saatis mulle juba enne esimese tunni algust sõnumi, et tal on äge külmetus ja kõrge palavik. Ma lasksin ikkagi viimase tunni – kehalise – üle, nagu meil enne plaanis oli olnud, niikuinii oli kavas suusatamine, mida ma jälestasin.

Mu vanemad olid mulle karistuseks arvutikeelu pannud ja seetõttu olin ma esimese nädalapoole õhtutel omamoodi antisotsiaalne, rääkisin vaid telefoni kaudu Tomiga ja paar korda ka Anniega, kes alles neljapäeval, mu sünnipäeval kooli tuli.

„Ta lihtsalt helistas mulle, et ta on mu ukse taga. Me olin dressides ja meigita ja niisama haige ja rõve, ja ta ütles, et ma olen ikkagi ilus... ja ta tõi mulle pitsat ja juua!“

„Oh...“ Vaatasin kulmu kergitades koolivetsu veidi räpast valget seina. „Ja kas te olete siis nüüd ära leppinud?“

„See ongi kõige imelikum. Ei ole, me pole peale... seda isegi suudelnud ega midagi. Masendav.“

„Küllap proovib ta oma viga heastada, kui see üldse võimalik on. Kas...“ Keerasin pea uuesti Annie poole ja vaatasin teda tähelepanelikult. „Kui ta andestust paluks ja tahaks sinuga uuesti alustada, siis mida sa teeksid?“

„Ma ei tea,“ ohkas Annie nukralt. „Ma küll ütlesin sulle, et kui see juhtuks, siis ma andestaks, aga... ta pole otseselt küsinud, et me võiksime ära leppida, ta palus lihtsalt vabandust. Alguses me otsustasime üldse sõbrad olla, ja siis me seksisime. Mida iganes.“

Krimpsutasin nägu. Ma polnud Anniele öelnud, et mina olin Dougiet temaga üldse rääkima utsitanud. Ega ka seda, et noormees nende suhet varemgi austanud ei olnud - ma olin otsustanud, et kui vaja, võib Dougie seda kunagi hiljem ise teha, praegu ei ole sellel niikuinii enam erilist tähtsust.

„Kas su vanemad ei lase sind täna isegi sünnipäeva puhul välja?“

„Ei. Väga haige.“ Ohkasin. „Aga vähemalt tulid nad mulle piisavalt vastu, et lubada Tomil meile õhtusöögile tulla.“

„See on päris riskantne, kas sa ei leia?“

„Ära tuleta meelde,“ oigasin. „Aga vähemalt, kui asjad jälle persse lähevad, saan ma nüüd tõesti välja kolida. Lihtsalt küsimus on, kuhu.“

„Ja sa arvad, et nad laseksid sul niisama lihtsalt minna?“

„Ma olen kaheksateist.“

„Ikkagi... Aga oota, kas poistel ei olegi siis täna bändikat?“

„On küll, aga see pole proov. Nad teevad Danny keldri korda, viivad pillid ära ja nii.“

„Mida?! See on siis otsustatud?“ Annie kergitas üllatunult kulmu.

„Harry läheb suure tõenäosusega Londonisse ülikooli ja niikuinii ei jää kutid ju kõik samasse linna, pealegi oleks neil uut basskitarri vaja. Pole vist erilist mõtet ainult mõneks kuuks...“

„See on... kurb.“

„Ma tean.“ Meenutasin kõiki bändiproovis veedetud aegu, pirukaid, mida me kuttidele viisime; seda korda, kui Tom ja mina tutvusime... Poistel oli seal ju veel rohkem mälestusi. Nad olid neli parimat sõpra, kurb oli teada, et see kõik nüüd läbi on. Lootsin, et nad jäävad peale lõpetamist siiski suhtlema ja võib-olla lükkavad kunagi oma bändi uuesti käima.

„Peaks paluma neil ikkagi mõne laulu lindistada. See on ikka tõsiselt nõme. Miks ma sellest viimasena teada sain?“

„Seda pead Dougielt küsima.“