Üksi (Eesti keeles - McFly)

#20

Tegin endale uue kohvi ja kõndisin köögist välja elutuppa, aga seal haises ning see oli nii sassis, et ma eelistasin pigem ülemisele korrusele minekut. Läksin magamistuppa, milles Tom endiselt magas, ning istusin voodijalutsisse. Hakkasin oma telefonis lugema.

„Oi... tere hommikust!“ kuulsin kedagi natukese aja pärast ütlemas. Tõstsin pilgu ja märkasin, et Tom oli nüüd ärkvel ja vaatas mind silmi kissitades. „Mis kell on?“

„Üks läbi midagi,“ kehitasin õlgu. „Kuidas magasid?“

„Üllatavalt hästi. Kuidas sina?“

„Samuti.“ Hammustasin huulde ja panin telefoni taskusse. Tom ajas end istuli ja sasis oma juukseid. Need turritasid igas suunas laiali ning see isegi sobis talle. Igatahes nägi ta nii armas välja, et ma naeratasin endamisi.

„Mida?“ küsis ta kulmu kergitades. „Kas mul on midagi viga?“

Ta unine hääl ajas mind veel rohkem naeratama. „Ei. Sa näed unine välja.“

„Hämmastav järeldus, professor.“ Ta muigas ning tuli teki alt välja. „Kas seal tassis on kohv?“

„Jep.“ Võtsin kapilt oma kohvitassi ja ulatasin selle Tomile. Ta istus minu kõrvale ja jõi paar lonksu kohvi, seejärel küünitus üle minu seda tagasi kapile panema.

„Seda et... vabandust, et ma eile sulle niimoodi peale käisin...“

„Ah see...“ Tom muigas. „Pole midagi. See oli isegi armas.“

Ta toetas selja vastu seina ja ma tõmbasin jalad krõnksu. Toetasin oma pea põlvedele ning jäin mõttesse. Armas... mina oleksin seda mingi teise sõnaga kirjeldanud, aga millisega, ma veel ei teadnud. Igatahes oli see kõike muud kui armas. Pealetükkiv, isekas...

„Kas... kas sul pole meiki peal?“ küsis Tom kulmu kortsutades.

„Oh...“ Keerasin oma näo teisele poole, et Tom mind ei näeks „Ma unustasin selle täiesti ära.“

„Ei olegi siis?“ Tom hakkas mu selja peale sõrmega mingeid ringe tõmbama ja mulle tuli kananahk ihule.

„Ei ole jah...“ pomisesin vaikselt. Lootsin, et ta läheb kähku alla hommikusööki sööma, et ma end siis korda teha jõuaksin.

„Wow... vaata korra siia.“

„Ei, ma ei taha.“

„Vaata ikka.“ Ta togis õrnalt mu õlga. Hammustasin huulde ja ajasin end mureliku näoga sirgu. „Naerata ka,“ muigas Tom.

„Mida kõike sa ka ei taha,“ vangutasin pead ning kergitasin kohtumõistvalt kulme.

„Kas ma võin sind kõditada?“

„Loomulikult mitte,“ muigasin ja jäin Tomile silma vaatama. Ta uuris mu nägu, silmitses korraks isegi mu huuli ja vaatas siis mulle silma.

„Miks sa üldse end meigid?“ küsis ta tõsiselt. „Nagu... miks?“

„Ära aja mind punastama,“ naeratasin arglikult ja vaatasin eemale.

„See on ju armas.“ Märkasin silmanurgast, et temagi naeratas laialt. „Aga ausalt, sa oled nii ilus, ma ei saa aru, miks sa seda meigiga varjad.“

„Ole tasa!“ Mu naeratus levis veel laiemaks ja ma vaatasin aknast välja. Miks ta nii suurepärane pidi olema? Ja miks ma temasse nii sügavalt armunud pidin olema?

Natukese aja pärast ta läkski hommikusööki sööma. Seni otsisin ma meigiasjad välja ning läksin vannituppa end korda tegema. See oli auru täis ning peegel oli udune, seega jätsin ma ukse lahti ja pühkisin peegli rätikuga üle. Vaevalt olin ma seda teinud, kui Annie sisse astus.