Kaks elu: Mineviku tulevik

Pilk minevikku

Sõjast on möödunud natuke üle viie aasta, aga endiselt on nii palju millega tegeleda – füüsilised ja emotsionaalsed kahjud, mida likvideerida, riik jälle toimima saada. Aga sellest pisut hiljem...

                                                                                           *

Peale oma sünnipäeva läksin Maale ja veetsin seal kogu suve. Mul oli tõsiselt vaja mõneks ajaks Maagiast eemale saada, et end kokku võtta. Kuna olin kuusteist, võisin Euroopas peaaegu igale poole ilma vanemateta minna, seetõttu võtsin oma Maa sõbrad ja Grete kaasa ning läksime kõik koos Euroopa reisile. Võlusin oma pangakaardi nii ära, et sealt kunagi raha otsa ei saaks. Samal ajal lootsin, et pank minu trikist aru ei saa. Jõudsin peaaegu kogu Maagia ära unustada ja end jälle inimesena tunda, kui pidin jälle tagasi Kronale kooli minema. Maal olemine oli pannud mind kogu tragöödiat unustama, aga tagasi Maagiasse minnes tuli see kõik korraga tagasi ja peaaegu et ajas mu hulluks.

Ma ei olnud Maikot terve suve näinud ja ei eeldanudki teda koolis näha, sest ta lõpetas selle, kuigi mitte päris ametlikult, kuna ta ei teinud lõpueksameid. Teadsin, et olin andnud talle käsu ära minna, aga sellel polnud mingit ajalist piirangut. Ta sai tagasi tulla, millal iganes soovis, aga ta ei teinud seda.

Üritasin terve suve tema peale mitte mõelda ja enamiku ajast see ka õnnestus. Esimese veerandi koolis pidasin ka ilma temata vastu ja ka ülejäänud kolm veerandit, mis sellele järgnesid, kuid järjest hullemaks läks. Ta ei helistanud ega saatnud kirju. Ise ta kõnedele ei vastanud. Keegi isegi ei teadnud, kus ta on. Arash käis isegi Monika juures, et teada saada, kas naine on teda näinud või teab, kus ta on, kuid ta ei teadnud midagi. Tõenäoliselt poleks ta midagi öelnud ka siis, kui oleks teadnud, aga Arash väitis, et Monika paistis mures olevat. Seega Maikost ei ole keegi viie aasta jooksul midagi kuulnud.

Ihukaitsjat mul koolis enam polnud, kuna isa arvas, et ma saan ise hakkama. Sõjaoht oli nüüd ju ka möödas. Muudel aegadel mul ihukaitsja siiski oli. Nad kõik olid tummad, alati kurja pilguga, suured, Koljati moodi ihukaitsjad, kes endiselt hirmutasid mind rohkem kui ükskõik milline deemon. Loodetavasti mõjusid nad nii ka minu vaenlastele.

Lõpetasin kooli kuidagi neljade ja viitega, aga ma ei tea, kuidas see juhtus. Enamik minu koolis käimisest peale sõda on üks suur udu. Ma ei mäleta sellest midagi, ei mäletanud ka seal käies. Mulle tundus kogu aeg nagu kõnniksin unes. Tegin kõike automaatselt, otseselt millelegi mõtlemata.

Mäletan uduselt erinevate psühholoogide juures käimist, kes mind kuidagi aidata ei suutnud, sest ma ei rääkinud midagi. Mu isa lootis, et keegi neist ikka lõpuks minuni jõuab, kuid see ei õnnestunud kellelgi. Kuulsin üks kord, kuidas üks neist mu isale rääkis, et mu isa peab kellegi üles leidma, see olevat ainus võimalus minu päästmiseks, aga ma ei teadnud, kellest ta rääkis ja ma ei uskunud, et mind annab päästa, sest ma isegi ei teadnud, mis mind nagu uneskõndija käituma pani. Kõik arvasid, et mul ongi mingisugune sõjajärgne stress, aga mul oli täiesti ükskõik sõjast. Mul oli täiesti ükskõik kõigest. See psühholoog igatahes jäi, kuniks mu vanemad otsustasid, et sellel pole enam mõttet.

Mul oli ükskõik ka Andrusest, kui ta vangist välja sai. Ma ei tundnud mingit armastust tema vastu. Ma ei tundnud midagi tema vastu. Tundus, et minu armastus tema vastu oligi olnud mingisugune totter esimene armumine, mis kergelt üle läks nagu enamikel teismelistel läheb, aga erinevalt teistest ei saanud mina koosolemise ja lahku minemise vahel valida. Olin temaga suhelnud mõned korrad, kui ta vangis oli, sest ma pidin säilitama kogu selle armunud oleku. Ma olin väljavalitu. Minu töö oli peatada sõda ja see oli ainus moodus, kuidas teha kindlaks, et see enam uuesti ei hakkaks. Andrusega abiellumine tähendas, et Speera ei saanud enam sõda alustada, sest seljuhul oleksid nad nagu enda vastu sõda alustanud. Samas temaga mitte abiellumine oleks automaatselt andnud uue põhjuse sõja alustamiseks ja neil oli vaja kõigest väikest põhjust. Seega ei mulle ei olnud otseselt valikut.