Kaks elu: Mineviku tulevik

Surmasoov

Rünnak Speerale polnud midagi erilist. Mul oli hea meel, et Elizzia oli lõpuks otsustanud linna kasuks, kus oli vaid kolm meest.

Järgmine rünnak see-eest oli hoopis midagi muud. Kogu linn põles, rahvas oli täielikus paanikas – ei midagi uut. Aga ootamatult nägin kedagi tuld kustutamas. Ka Elizzia märkas seda.

„Ei ole võimalik," ütles ta. Koheselt käskis ta deemonitel tulekustutust takistada.

Mul ei võtnud kaua, et aru saada, kellega tegu on –Anabell. Mingisugune nähtamatu jõud tõmbas mind tema poole. Ka Elizzia pani seda tähele ning naelutas mu oma võimetega paigale.

Kui deemonid olid hävitatud, otsustas Elizzia, et aeg on lahkuda ning seekord teleportreerus meid kõigest linnast välja ja alles seejärel helendas meid Speera sõjaväebaasi. Seal käskis ta ühel piloodil meid hõljukiga minema viia, mida too otse loomulikult ka tegi.

„Ma ei teadnudki, et sa Anabelli kardad," ütlesin Elizziale, kui me juba planeedilt lahkunud olime.

„Ma ei karda kedagi. Ma lihtsalt ei tahtnud, et ta mind ära tunneks."

„Seal on nüüd terve linn täis rahvast, kes sind tunnevad."

„Need, kes mind lähedalt nägid, on surnud ja ülejäänud ei veaks mind eales endise minuga kokku. Ainult Anabell tunneks mu ära. Chris võibolla ka."

„Miks me siis üldse linnu hävitame, kui see tegelikult täiesti ebavajalik on?"

„Sest see on lõbus, sest ma tahan." Ta ütles seda nagu räägiks lolliga.

„Kui Anabell su seekord leidis, miks sa arvad, et ta meid ka järgmine kord ei leia? Võibolla ta juba teab, et see oled sina."

„Ta ei saa seda teada." Seda ta küll väitis, kuid tema näos oli näha kahtlust.

Me läksime igatahes Kronale.

*

Krona mustal turul sai Elizzia taas kokku Andrusega. Me olime ühes tühjaks jäänud turuhoones.

„Miks ta jälle siin on?" küsis Andrus Elizzialt. Tal ei olnud sugugi hea meel mind näha.

„Kas ta häirib sind?" küsis Elizzia, nagu vastus poleks ilmselge.

„Jah."

„Maiko, mine oota ukse taga." Tegin nagu ta soovis. Mind ei huvitanud nende vestlused eriti niikuinii. Ukse taha polnud midagi kuulda.

Ei möödunud eriti kaua, kui Andrus ukse lahti tegi ning praktiliselt kukkus ruumist välja.

„Sa parem saa see probleem lahendatud või sinuga on lõpp!" karjus Elizzia talle järele. Ma poleks kunagi arvanud, et Elizzia tema peale nii vihaks saada võib. Nad pidid ju väidetavalt üksteist „armastama".

Nägin, et Elizzia oli oma metallist küüntega üle tema tõmmanud. Need olid mürgised, nii et eriti kaua tal aega polnud. Vaatasin vaikides, kuidas ta minema lonkis.

Minu peal polnud Elizzia neid küüsi veel kasutanud. Tal oli vaja ju mind ikkagi elus hoida. Aga ta kasutas minu peal kõiksugu erinevaid võimeid ja muid asju, mis talle kätte juhtus. Otseselt käsitsi kallale tuli ta mulle väga harva. Löökide vastu oleksin saanud võidelda, aga võimete vastu oli asi märksa keerulisem, kuna ta oli minust nii palju võimsam.

*

Me hävitasime veel mõned linnad, enne kui Elizzia ühel päeval üllatavalt rõõmsana minu juurde tuli ja ütles, et jäänud on vaid üks linn. Kahjuks oli see linn, kus Krona loss asus.