Kaks elu: Mineviku tulevik

Valu

Paar kuud hiljem ütles Elizzia, et jätab mind mõneks ajaks üksi Demonikale, kuid loomulikult jäid kõik käsud ja loitsud mulle peale, nii et ma olin nagu kinni aheldatud tema külge.

Kui ta tagasi tuli ja ma küsisin, kus ta käis, ütles, et otsustas lisaks Kronale ka Maal natukene kaost külvata. Lisaks sellele kutsus ta Andruse enda juurde ning andis talle mingi väga tähtsa ülesande, millest mulle muidugi midagi täpselt ei räägitud, aga Elizzia jättis sellise mulje, et kui Andrus sellega hakkama ei saa, siis tüdruk võis ta vabalt ära tappa.

Seejärel hakkas ta juba uut suurt plaani hauma. Kuna ta oli seekord tegelenud kõigega tavalisest kauem, tõotas see midagi erakordselt kohutavat tulla.

Minu üllatuseks palkas ta või pigem käskis, sest ta ei maksnud palka tegelikult mitte kellelegi, täiesti tavalised kolm deemonit. Neis polnud midagi erilist. Ta andist igale ühele kolm metallist karpi, mulle ka ning endale jättis samuti kolm. Seejärel helendas ta meid minema.

Me polnud linnas, vaid hoopis mingis ruumis. Sisekujunduse järgi võis öelda, et olime mingisuguses hõljukis. Millegi pärast tundus see tuttav, kuid ma ei osanud öelda, kust ma seda mäletasin.

„Teie töö on lihtne. Lihtsalt pange kõik kolm karpi suvaliselt kusagile seintele. Soovitavalt mitte samase kohta. Kui karp on seinale kinnitatud vajutage küljel olevat punast nuppu. Teil on kaks minutit, siis tulge tagasi siia." Midagi sellist polnud me veel varem teinud.

„Minge! Ja ärge vahele jääge!" ütles Elizzia. Deemonid jooksid kohe minema. Mina jäin paigale.

„Kas ma pean sind jälle käskima või saad sa seekord ka ilma?" küsis Elizzia minult.

Ma ei vastanud ega ka liigutanud. Seetõttu käskis ta mul seda kõike teha. Enne lahkumist ütles ta mulle: „Ära siis unusta hüvasti jätta!" Ma ei saanud aru, mida ta sellega mõelnud oli, kuid panin esimese karbi sinna samasse seina külge ning vajutasin punast nuppu. Seejärel liikusin trepist alla. Panin ühe karbi ka trepi külge.

Kolmanda kinnitasin samuti suvaliselt kusagile seinale. Siis kõndisin sihitult mööda koridore. Meelega ei vaadanud ma kella, et mitte Elizziale seda rahuldust pakkuda ja õigeaegselt kohal olla.

Niiviisi lonkides hakkas mulle meelde tulema, kus ma olen ja minu järeldus ehmatas mind. Me olime kuninglikus hõljukis. Elizzia kavatses oma pere ära tappa.

„Maiko?" ütles keegi minu ees ja ma nägin oma isa. Seda siis Elizzia hüvastijätu all mõelnud oligi.

„Isa." Ma ei osanud rohkem midagi öelda.

„Mis juhtus?" küsis ta. Mingil põhjusel ei tahtnudki ta teada, kuidas ma üldse temaga samasse hõljukisse olin sattunud.

Ma ei suutnud talle otsa vaadata. Ta polnud just aasta isa olnud, aga mitte mingil juhul ei oleks ma tahtnud, et ta surma saaks. Kas või juba Melissa, Miko ja Cathy pärast.

„Maiko?" Isa tuli päris minu ette ja üritas minuga silmsidet saavutada, kuid ma pöörasin näo ära.

„Mul on nii kahju. Ma soovin, et ma saaks midagi teha..." Ta lükkas mu kõrvale, et minust mööda minna. „Sul pole mõtet joosta. Sa ei saa neid päästa. Me oleme keset kosmost, siit pole kusagile põgeneda," ütlesin talle, mille peale ta jälle seisma jäi.

„Kas keegi sunnib sind selleks?"

„Jah."

„Kes?"

Mul polnud vaja vastata, sest sellel hetkel ilmus Elizzia minu seljataha.

„Maiko, ma ütlesin kaks minutit!" Ta oli nii vihane.

„Ma armastan sind, isa!" ütlesin, kui Elizzia meid minema helendama hakkas.

„Armastan sind ka, poja!" ütles ta vastu.

Hõljuk plahvatas sellele hetkel, kui helendamine napilt lõppes. Ma isegi tundsin plahvatuse kuumust oma nahal.

Niipea kui Demonikale jõudsime virutas Elizzia mulle täie jõuga vastu pead, nii et ma pikali põrandale kukkusin. Ma isegi ei üritanud püsti tõusta, sest ta oleks seda vaid uuesti teinud.

„Kuhu deemonid jäid?" küsisin.

„Mis sa ise arvad? Mul oli valida, kas sina või nemad."

„Sa oleksid pidanud nemad valima."

„Kahjuks kaalud sina nende väärtuse üle."

„Miks? Miks mina? Mida sa minust tahad?"

„Sa oled ainus, kes mu õe saab katki teha."

„Miks sa mind siis lihtsalt kuskil lukutaga ei hoia?! Miks sa mind igale poole kaasa vead?! Sa ju tead, et ma ei taha sellest osa võtta!"

„Kuidas sa aru ei saa? Sa juba oled lukutaga. Sa oled aheldatud minu külge ja väljapääsu pole. Nüüd aja oma hale tagumik maast püsti! Meil on vaja Speerale minna." Ta lõi mind jalaga. Mul polnud enam energiat, et tagasi võidelda. Mu isa oli just surnud minu pärast, nagu olid ka Krona valitsejad. Teadsin, et Anabelli seal hõljukis polnud. Ma oleksin seda tajunud, kui ta oleks seal olnud. Vähemalt nii ma arvasin.

Elizzia jättis mind vähemalt rahule, kuna ta peegel helises ja ta läks enne vastamist toast välja. Uuesti nägin teda alles järgmisel hommikul, kui ta laialt naeratades minu juurde tuli.

----------------------------------------------------------------------

Ma mõtlesin, et kui ma selle peatüki praegu panen, siis võibolla suudan veel ühe peatüki sellesse aastasse mahutada.