Kaks elu: Mineviku tulevik

Selgita

Ma ei julgenud kogu päeva oma toast väljuda, sest teadsin, et Maiko hakkab minult selgitusi nõudma, kuid ma ei kavatsenud neid anda.

„Anna, mis toimub? Sa käitud veel veidramalt kui tavaliselt." Grete tagus mu toa ukse peale. Lasin ta sisse.

„Ta suudles mind," ütlesin Gretele veel enne kui ta ukse enda järel jõudis sulgeda..

„Päriselt?! See on ju super! Ma ju ütlesin, et seda sidet juba mingi aja pööramisega ei lõhu." Ta oli kõvasti õnnelikum kui mina.

„Grete, ta nägi kõike ja ma ei suutnud teda peatada."

„Aaa." Ta sai nüüd aru, kui jama asi oli. „Anna, sa ei saa suudelda magiaane, kes ei tea ajas rändamisest mitte midagi ja kes pole väga aru saavad parimad sõbrad. Ma tunnen talle täitsa kaasa." Nüüd ta muidugi sai kurjaks minu peale.

„Nüüd pole enam midagi teha."

„Mida ta ütles?"

„Ma läksin enne ära, kui ta jõudis midagi küsida, sest ma ei taha midagi selgitada."

„Kunagi pead sa seda ikka tegema."

„Ma soovin, et keegi kõik need mälestused minu peast ära kustutaks."

„Siis ei saa sa ju tulevikku paremaks muuta."

„Tulevik juba on parem. Ma ei usu, et seda enam rohkem muuta saab." Maiko osas muidugi võiks ju natukene paremaks minna.

„Loodame, et siis nii jääb ka."

*

Kui ma hakkasin juba "magama" minema, koputas keegi uksele. Grete läks avama.

„Kas ma saaksin Anabelliga rääkida?" küsis Maiko. Teadsin, et see hetk tuleb. Parem oli, kui sain sellega kiirelt ühele poole.

„Anna!" hüüdis Grete. Ma võtsin hommikumantli ja läksin vastumeelselt oma toast välja. Kõndisin aeglaselt Maiko juurde. Grete jättis meid kahekesi. Kõik teised meie korterinaabrid olid juba oma tubades.

„Ikka veel segaduses?" küsisin talle otsa vaatamata.

„Jah. Kuidas ma saaksingi olla mitte segaduses? Ma üritasin... ja osaliselt ma sain isegi aru, aga võibolla oleks parem, kui..."

„Ei, ei oleks parem! See, mida sa nägid, on midagi, mida ma üritan juba aastaid unustada," katkestasin teda kiiresti.

„Palun, ma aitan sul pärast selle ära unustada."

„Ei!"

„Palun, ma ei küsi sinult pärast enam mitte kunagi mitte midagi, ausalt." Nagu väike laps kommipoes.

„Olgu," nõustusin vastumeelselt, sest vastasel juhul oleks ta tõenäoliselt paluma jäänudki.

Me läksime seekord tema tuppa ja mitte kabineti, kus oli märksa mugavam olemine.

Õpetajatel polnud ühiseid kortereid, vaid sellised väiksemapoolsed ühetoalised korterid. Istusin diivanile, tõstsin jalad samuti diivani peale ning panin käed ümber nende. See diivan oli palju mugavam. Kui ta nii palju aega oma kabinetis veetis, oleks ta võinud need ära vahetada.

„Kas sul on külm?" küsis ta. Ma olin ennast nii tugevalt kerra tõmmanud, et see võis vist sellise mulje jätta küll.

„Ei."

Ta võttis tooli ja keeras selle seljatoega minu poole ning istus tagurpidi toolile, näoga minu poole. Ma ei vaadanud talle otsa, pigem jõllitasin oma varbaid.