Kaks elu: Mineviku tulevik

Kohtumine minevikuga

„Sa võid proovida palju tahad, aga sa ei saa seda kätte," ütles keegi ootamatult.

Vaatasin enda ümber ringi. Üks blond naine, kes kandis maani lumivalget kleiti, toetas end ühe seina vastu, käed ees ristatud ning jälgis minu tegevust. Olin päris kindel, et enne polnud ta seal olnud – nii seina ta nüüd ka ei sulandunud. Kui tema sai sisse ja välja, pidin mina seda ka saama, kuigi hetkel polnud see mul prioriteediks, enne oli vaja võime kuidagi ilma võimeteta kätte saada.

„Ma pean selle kätte saama. See on elu ja surma küsimus."

„Seda ütled sa iga kord."

„Mida?!"

„Ära ole nii üllatunud. Pärast kõiki neid kordi võiks sul ju midagigi meeles olla." Naine kõndis minu suunas.

„Kuidas palun? Ma olen siin päris kindlalt esimest korda."

„Selles ajas, jah." Nüüd nägin teda juba lähemalt – ta oli nii sarnane minule, nagu vanem versioon minust.

„Okei, mul pole selle jaoks aega, kas sa saad mul aidata see võime kätte saada?"

„Arvad tõesti, et ma lasen sul seda jälle teha! Ma olen siin kastis istunud juba üle tuhande aasta ja oodanud seda hetke, kui sina tuled siia minu asemele. Seekord ei lase ma sul minna."

„Taaskord, mis asja sa ajad?!"

„Mida sinu arust väljavalitud teevad? Nende tööks on valvata seda võimet, kuni tuleb järgmine kõigi võimetega väljavalitu, kes kaitseb kõige võimsamat võimet. Sa ei kujuta ette, kui igav siin olla võib." Ikka kujutasin küll ja ma kohe kindlasti ei kavatsenud tuhandet aastat kusagil valges kastis koos mingisuguse sädeleva keraga veeta.

„Minu arust oli väljavalitute tööks kaitsta Maagiat ja ära hoida planeetide vahelist sõda."

„Eks see ole ka osa tööst, aga peamiselt räägitakse seda kõigile esialgu, et nad tõelise töö eest ära ei põgeneks." Ma sain tõepoolest aru, miks nad seda teeksid.

„Oota, kui sina oled eelmine väljavalitu ja oled oodanud mind tuhat aastat, siis sa oled ju Katariina." Täiesti uskumatu. Ta oli ikka veel elus.

„Jah, kes ma muu ikka olla saan." Ta näost oli näha, et ta oli eeldanud, et ma tean, mis toimub, aga mul polnud õrna aimugi, kuhu ma sattunud olin.

„Igatahes, minu poolest võid sa oma töö lõpetada ja siit ära minna. Ma võtan kogu selle kaitsmise üle." Lootsin, et see annab mu võimed mulle tagasi, et ma saaksin võime enda kätte.

„Kui sa esimesed kaks korda seda üritasid, siis jäin sind isegi uskuma, aga kaheteistkümnendal korral suutsid sa küll midagi paremat välja mõelda kui praegu."

„Kui palju kordi ma siin siis käinud olen ja miks ma midagi sellest ei mäleta?"

„Praegu on kolmeteistkümnes kord. Sa tuled siia, sest su õde üritab Maagiat vallutada, ta tahab kätte saada seda võimet ning sa üritad teda peatada. Muidu muudaksid sa oma õe lihtsalt heaks või midagi, aga kuna Maiko on surnud nagu alati, mis tähendab seda, et ka sina sured õigepea, siis pöörad sa aja tagasi ning alustad kogu elu otsast peale ja loodad, et saad nii tuleviku paremaks teha. Kuid mida pole olnud, seda ei saa sa ka mäletada, seega sa ei saa tulevikku paremaks muuta, sest sa ei mäleta, mida sa eelmine kord valesti tegid. Kõik läheb täpselt sama moodi nagu iga kord, kuigi mida rohkem sa mäletama hakkad, seda halvemaks olukord läheb. Esimestel kordadel, näiteks, jäi su vend ellu.

Iga kord tuled sa siia ja ütled mulle, et seekord sa mäletad, aga ei mäleta, nii et sul pole isegi mõtet proovida." See oli nüüd küll väga innustav kõne. Kuigi nüüd tundus kõik mu elus palju selgem. Muidugi ma teadsin, kuidas võidelda, vibu lasta, ratsutada, võimeid kasutada, sest ma olin seda juba nii palju kordi teinud, aga ei mäletanud sellest enam midagi, kuid kusagile alateadvusesse olid need oskused talletunud. Samas mul polnud mingisugust kavatsust aega tagasi pöörata, tahtsin vaid oma õe Maale sokutada ja kõik surnud ellu äratada.