Kaks elu: Mineviku tulevik

Väikesed saladused

Peale seda kui me olime kogu rõõmsa perena koos õhtust söönud, mis minu jaoks oli ülimalt kummaline, kuna midagi sellist polnud ma üle viie aasta teinud, tuli aeg tõsisemate teemade jaoks.

Elizzia ja Chris läksid oma tubadesse ning ma jäin vanematega elutuppa.

„Anabell, kas sa tahaksid meile selgitada, mis toimub? Miks sa aja tagasi keerasid? Kuidas sa aja tagasi keerasid?" küsis mu isa, aga ta küsis seda vaiksemalt, kui tavaliselt kõneldes.

„Kas te midagi soovimisvõimest teate?" küsisin oma vanematelt.

Nad olid sellest kuulnud, kuid arvasid, et see oli kõigest müüt, kuna see pidigi saladus olema, siis ei hakanud ma selles osas detailidesse laskuma. Parem oli, kui mitte kellelgi ei tekiks enam ahvatlust midagi erakordset soovida.

Rääkisin neile ka lühidalt oma nii-öelda eelmisest elust, kuni aja tagasi pööramiseni. Ütleme nii, et ma rääkisin neile ainult seda, mida ma arvasin, et nad peaksid teadma – asjad, mille tõttu tulevik jamaks läks või mida nemad saaksid teha, et seda paremaks muuta. Jätsin neile tegelikult nii mõndagi ütlemata, nagu näiteks minu meeste draama, abielu, kooli asjad, Maa teadlased ja veel mõned teisedki asjad.

Üllataval kombel võtsid vanemad kõike minult kuuldut nagu puhast kulda ega kahelnud milleski, kuigi isegi mina kahtlesin endas. Ma ei teadnud, miks tegelikult kõik need asjad olid juhtunud, mis juhtusid, ja ma ei teadnud, kas näiteks Elizzia mitte Maagiasse lubamine tegelikult ka lahendab probleemi või mitte ja kas mul õnnestub sõda vältida Andrust vältides. Mitte miski polnud kindel, aga õnneks mu vanemad olid nõus mida iganes tegema, et mind aidata, alustades sellega, et lasid mu õel ja vennal Maal elada nagu Maagiat poleks olemaski.

*

Üllatavalt veider oli magada oma toas Maal. Voodi oli palju väiksem võrreldes sellega, mis mul Maagias oli, aga samas väga mugav. Ma ei saanud arugi, kui väsinud ma kogu päevast olin enne, kui silmad sulgedes koheselt uinusin.

Järgmine päev pidin minema kooli, see oli midagi, mida ma üldse ees ei oodanud. Mul oli vaja päästa Maagia tulevik, mitte sellega tegeleda. Samas kooli minemine tähendas Grete nägemist, mida mul oli tegelikult väga vaja.

*

Ärkasin pool seitse hommikul ning sättisin end kooliks valmis, mis oli äärmiselt harjumatu minu jaoks. Ma ei olnud väsinud, kuna mõte Gretega kohutumisest tekitas minus kerget ärevust. Ma ei jõudnud ära oodata, millal saan talle öelda, et tean Maagiast kõike.

Pool kaheksa polnud Grete veel minu maja ette jõudnud, mida ta tavaliselt alati tegi. Kahtlustasin, et ta võis sisse magada, mis ei sobinud sugugi minu plaaniga. Olin juba telefoni kotist võtmas, kui nägin teda ümber nurga keeramas. Hingasin kergendatult ning jooksin talle rõõmsalt vastu.

"Miks sa nii vara hommikul nii õnnelik oled?" küsis ta üllatunult. Enne aja tagasi keeramist polnud ma üldse arugi saanud, et Grete aastate jooksul nii palju muutunud oli. Mul läks natuke aega, et endale pilt selgeks teha. Nagu Maiko oli ka tema palju noorem. Tundsin end nii vanana nende juures.

"Ma ju ütlesin sulle eile, et mul on sulle midagi vaja rääkida."

"Ma kujutan ette, et see on siis midagi väga head. Räägi!" Me hakkasime mööda teed kooli poole kõndima.

"Ma tean Maagiast," ütlesin.

"Kes ei teaks? Võlumine pole ju midagi erilist. Kas see oligi sinu tähtis asi, mida sa mulle rääkida tahtsid?" küsis ta kergelt pettunult.