Kaks elu: Mineviku tulevik

Sõnatus

Maiko lükkas mu õrnalt endast eemale.

„Anna andeks, ma ei tahtnud, et sa seda näeksid," ütles ta.

Ma ei suutnud mitte midagi öelda. Keerasin talle selja ning hingasin sügavalt. Mul oli tunne, et mu läheb süda kohe pahaks, mu pea käis ringi. See, mida Elizzia talle tegi, lihtsalt ei mahtunud mulle pähe. Kuidas saab üldse keegi nii julm olla. Ütleksin, et see polnud inimlik, aga Elizzia ilmselgelt polnud inimene.

Võtsin lauast kinni, kuna mul oli tunne, et kukun kohe pikali.

„Tule siia," Maiko võttis mu endale sülle nagu ei kaaluks ma midagi ning asetas mind toa nurgas asuvale madratsile.

Mida ma küll mõelnud olin, kui enda halva elu üle kurtsin - see ei andnud ligilähedalegi võrrelda sellele, mis Maiko oli üle elanud. Ma nii soovisin, et saaksin aja tagasi keerata. Ma ei laseks teda kunagi enda juurest minema.

Istusime mõlemad mõnda aega vaikides madratsil, seljaga vastu seina toetades. Mul oli liiga halb olla, et midagi öelda. Juba puhas mõte Elizziast ajas mind öökima. Maiko ei osanud midagi öelda või ei tahtnud midagi öelda, aga ta pani oma käed ümber minu ja tõmbas mind kaissu.

„Ma ei saanud kunagi aru, miks sa Andrusega abiellusid, kuni praeguseni. Ma tean, et sulle alati tundus, et ma suudan su mõtteid lugeda, aga tegelikult olid sa enamiku ajast minu jaoks üks suur mõistatus ja ülejäänud ajast panin huupi täppi," ütles ta lõpuks.

„Temaga abiellumine oli kõige lollim asi, mida ma elus teinud olen."

„Sa tegid, mis sa arvasid, et on õige. Kui Elizziat ei oleks, valitseks igal pool rahu."

„Vaevalt. Kogu see päikesesüsteem oleks nagu neetud, siin ei ole võimalik rahus elada." Ei möödunud ühte päeva ka, kui keegi oleks pidanud plaani, kuidas minust lahti saada ja päikesesüsteemi endale saada.

„Kas sa arvad, et Maale põgenemine lahendaks kõik probleemid?"

„Siis poleks need vähemalt minu probleemid."

„Ma arvan, et sa ei peaks Maal paari päevagi vastu, ilma et hakkaksid Maagia pärast muret tundma."

„Kui ma leiaksin enda asemele kellegi, kes saab valitsemisega hakkama, siis poleks mul millegi pärast muretseda. Ma ei oska seda tööd. Kõik, mida ma teen, lüüakse mulle vastu vahtimist."

„Keegi pole öelnud, et see lihtne on."

„Mida sa ka tead, sa pole kunagi valitsenud."

„Aga ma tunnen päris paljuid valitsejaid."

„Tõsi..."

Ta püsis peale seda päris pikalt vaiksena nagu tahaks minult midagi küsida, kuid ei suuda seda sõnadesse panna.

„Mida?" küsisin lõpuks ning üritasin end kuidagi nii keerata, et saaksin talle otsa vaadata, mis polnud sugugi lihtne.

Ta otsis sõnu, kuid lõpuks ütles lihtsalt: „Laps..."

„Õigus... sa nägid seda ka... Mis läinud, see läinud. Pole mõtet minevikku meenutada." Ja ma tõsiselt ei tahtnud seda meenutada.

„Sa armastad lapsi rohkem, kui midagi muud..."

„Sind armastan rohkem." Ta suudles mind.

„Äkki me peaks minevikust rääkimise lõpetama ja lihtsalt praegusele keskenduma," ütlesin talle.

„Mulle sobib," ütles ta naeratades ning suudles mind uuesti.

*