Kaks elu: Mineviku tulevik

Vanemad

Päris mitme ümberistumisega jõudsin lõpuks Demonikale. Ma ei tahtnud seal olla, aga kusagil mujal polnud sugugi parem. Demonikal oli nii kaua okei, kuni ükski mu poolõdedest või –vendadest välja ei ilmunud. Zena oli erand, temaga võis olla küll.

„Maiko, kullake, mis sind siia toob?" küsis Monika, kui ma tema juurde jõudsin. Ta istus oma troonis nagu tavaliselt. Ausalt, ta nagu muud ei teinudki.

„Mind aeti Kronalt minema. Mul on vaja kuskil olla nii, et keegi mind üles ei leiaks." Seda oli üllatavalt raske välja öelda. Iga kord kui ma mõtlesin Kronalt minema ajamise peale, tuli mulle Anabell meelde ja see tegi kohutavalt haiget. Ma vähemalt lootsin, et peale kõike seda, ei eelda keegi, et ma Demonikale lähen.

„Kes sind minema ajas? Miks?"

„Ma arvan, et sa tead ise ka vastust neile küsimustele. Ma lähen nüüd oma tuppa. Tulin sulle lihtsalt ütlema, et ma olen siin."

Minu tuba oli väiksem kui see, mis Kronal, aga hubasem. Mul polnud otseselt midagi peale voodi vaja niikuinii. Kronal olin Melissat päris korralikult ära kasutanud. Sain endale maja kõige suurema toa ja igasuguseid kalleid asju, sest Melissal oli see kasuvanema kompleks - ta üritas kuidagi enda kohta emana ära teenida ja seetõttu oli ta igasugusteks asjadeks valmis. Põhjus, miks ma enamikest jamadest pääsesin, oligi see, et ta tavaliselt päästis mu ära. Rääkis mu isale toredaid jutte. Sealt ma võibolla saingi oma lugude rääkimise oskuse. Aga ta oli emaks olemise ära teeninud. Tema oli üks põhjustest, miks ma ei veetnud sada viisteist aastat vangis. Võlgnesin talle tegelikult väga palju.

Viskasin koti suvaliselt põrandale ning heitsin end pikali voodisse. Nüüd olin kodus - mul polnud enam vaja teeselda, et kõik on korras.

Ma ei lahkunud toast mitu nädalat võibolla isegi kuud, mul oli tegelikult ükskõik. Peale seda kui olin Monika esimese nädala jooksul korduvalt oma toast välja visanud, ei käinud minu juures enam kedagi. Keegi tõi süüa, aga jättis selle ukse taha. Mõnikord ma sõin, mõnikord mitte. Alguses mitte. Lamasin ainult tuimalt oma voodis nagu kogu mu elu oleks minust välja imetud. Mõnikord mõtlesin vanni minna, aga arvasin, et upuksin seal ära oma tuimuse tõttu. Mul polnud veel tahtmist oma elu lõpetada, kuigi mulle juba tundus, et olin surnud.

Üks päev koputas keegi mu uksele, kuid vastust ootama astus ta sisse. Zena. Ma polnud teda terve aasta näinud. Ta oli nii suureks kasvanud.

"Maiko, su isa on siin," ütles ta minu kõrvale voodisse ronides.

„Mida? Päriselt?" See äratas mind ellu.

„Ta on emme juures."

„Kas Monika ütles, et ma olen siin?"
„Jah, ta teab, et sa oled siin. Kus sa siis veel olema peaksid?" Ma olin talle öelnud, et ei taha, et keegi teaks, et ma siin olen ja siis ta räägib mu isale. Tõsiselt, ma sain aru, et ta oli deemonite kuninganna, aga oma poja vastu ei tasuks ikka nii õel olla.

Ajasin end voodist välja ja hakkasin uksest välja minema.

„Kuhu sa nii lähed?" küsis Zena.

„Oma vanematega rääkima."

„Nad on sinu pärast mures ja selle välimusega ei aita sa endale kuidagi kaasa. Sa näed välja hullem kui need madalklassi deemonid."

„Aitäh!" ütlesin sarkastiliselt.

„Ma olen lihtsalt aus. Sul on aega. Ma arvan, et kumbki neist ei lähe niipea mitte kuhugi."

Mul polnud üldse tuju midagi teha ja Zena sai sellest väga hästi aru. Ta oli seitsmeaastane, aga sama hästi oleks ta võinud olla ka minuvanune. Ta võttis mul käest kinni ja vedas mu vannituppa.