Kaks elu: Mineviku tulevik

Rääkimine aitab

Me läksime hiljem koos õhtust sööma, peale mida ütles Grete, et tal on kõht nii täis, et tal on vaja natuke kõndida. Läksin temaga kaasa, kuna mul polnud midagi paremat teha. Jalutasime sihitult koolis ringi, kuni Grete ootamatult seisma jäi otse Maiko kabineti ukse ees. Seekord polnud seal kedagi järjekorras, aga samas aeg oli juba ka hiline ja laupäev ju ikkagi.

„Sul on nõustamist vaja," ütles Grete mulle.

„Päriselt? See oligi sinu plaan? Meelitada mind Maiko juurde? Siin pole järjekorda, nii et tõenäoliselt on ta juba läinud." Kabinetil polnud ühtegi akent, millest oleks võinud näha, kas seal tuli veel põleb või kas keegi on seal sees.

Grete muutus ka mõtlikuks, arvatavasti polnud ta selle peale tulnud, et Maiko võiks oma kabinetist lahkuda ka, mida ta tegelikult väga tihti tegi, sest ta pidi tunde andma ja praegu võis ta vabalt õhtust süüa või üldse veel oma korteris olla.

Minu suureks üllatuseks vajus link alla ja Maiko tegi ukse lahti, samal ajal teise käega tuld kustutades. Ta paistis sama üllatunud olevat meid nähes.

„Kas ma saan kuidagi aidata?" küsis ta.


„Jah, Anabellil on hädasti nõustamist vaja, aga siin on alati nii suured järjekorrad, et ta pole siiani veel kordagi sinu juurde jõudnud," selgitas Grete.

„Kas kooli psühholoog oli ka hõivatud?"

„Ma arvan, et Anabellil on rohkem sellist nõu vaja, mis tuleb hiljuti kooli lõpetanud magiaani käest." Vaatasin Gretele kurjalt otsa. Mida iganes ta ka plaanis, ei saanud ta mind sundida sinna ruumi sisse astuma.

„Tegelikult ma just lõpetasin tänaseks, võibolla homme," pakkus Maiko, kes ilmselgelt ei paistnud tahtvat ka minuga ühes toas olla.

„Su ukse peal on silt „aitan iga kell" ja praegu on iga kell." Grete ikka väga tahtis meid ühte tuppa kinni panna.

„Kui Anabell tõesti tahab, siis olgu," ütles Maiko lõpuks alla andes, kuid jäi minu suunas vaatama. Ju ta eeldas, et ma ütlen ära ja nii pääseb ka tema.

„Lihtsalt anna meile üks hetk," ütlesin Maikole ja tirisin Grete eemale.

„Ma ei lähe sinna kabineti! Mida sa kujutad ette, et me seal teeme?!" ütlesin Gretele valjult sosistades, kuid ma olin päris kindel, et Maiko tegelikult kuulis, sest ta polnud meist nii kaugel ja Grete oli nagu maa külge naelutatud ning keeldus kaugemale minemast.

„Sul on vaja temaga rääkida ja õpilastega rääkimine on tema töö. Sa ei pea talle kohe armastusest ja aja keeramisest rääkima, aga sa võiksid temaga vähemalt rääkida. Mida ta sulle ikka teha saab?" ütles Grete vaikselt.

„Aga ta ei taha minuga ka rääkida."

„Sa ei tea seda. Ma arvan, et ta lihtsalt kardab, et sina ei taha temaga rääkida."

„Tõsiselt sa võiksid ise psühholoogiks hakata."

„Tänan! Ma kaalun seda võimalust, aga sina roni sinna kabineti!"

„Ei!"

"Kui sa ei lähe, siis ma lähen ise!"

"Mine siis!" Grete marssis minu juurest eemale, võttis Maiko käest kinni ning vedas ta tema kabineti ja sulges ukse enda järel.

Mul oli hea meel, et ma ei pidanud sinna minema, aga samas polnud mul ka sugugi hea meel selle üle, sest ma teadsin, et Grete kavatseb minust rääkida.

Oleksin hea meelega pealt kuulama jäänud, aga Maiko teadis, et ma olen ukse taga, ta oleks ka telepaatilisest pealt kuulamisest aru saanud, nii et mul ei jäänud muud üle, kui minema kõndida ja pärast Gretelt kõiki detaile küsida.