Kaks elu: Mineviku tulevik

Valitseja kohustused

Enne kui mu vanemad oma kuuajalisele reisile läksid, ütles isa, et kõige eest on hoolitsetud ja ma pean ehk mõne väiksema erakorralise asjaga tegelema, mis tekivad kuu jooksul. Ma polnud päris kindel, kas ta valetas või siis oli tegemist mõne väga erakorralise kuuga, igatahes ei saanud ma isegi võimalust lossist lahkuda. Mitte et ma seda väga tahtnudki oleksin, aga valitseda ei tahtnud ma ka.

Selline tunne oli nagu oleks tagasi koolis. Juba hommikul kell seitse koputasid ministrid või muud ametimehed uksele, et nõuda minu nõusolekut või arvamust nende mingitele tobedatele ideedele või seaduseelnõuetele. Enamasti ei vastanud ma midagi, vaid lükkasin nad uksest välja, sättisin end valmis umbes veerand tunniga ja läksin hommikust sööma. Kell kaheksa hakkasin kõigega tegelema. Päeva jooksul asju järjest kogunes ja kogunes. Kogu aeg tuli millelegi allkiri anda, töötajate küsimustele vastata, teistelt planeetidelt tulevate probleemidega tegeleda. Pidin tunnistama, et õhtu lõpuks polnud ma just heas tujus ja mul polnud oma isa oskust ega tahtmist seda varjata.

Lõunat sõin tavaliselt oma isa kabinetis, sest mul polnud aega sealt päeva jooksul väljuda, kui siis ainult tualetti minnes. Peale seda oli alati järjekord kabineti ukse taga. Kell seitse lõppes kõigil tööpäev, aga see ei tähendanud seda, et nad ka koju läheksid, küsimused kestsid kaheksani välja. Kui kõik olid läinud, siis allkirjastasin veel umbes tund aega pabereid, sest ma tahatsin ikka teada, millele ma allkirja annan ja mitte niisama seda kuhugi kirjutada, sõin siis õhtust ja läksin magama. Hommikul sama asi otsast peale. Kogu selle hullumeelsuse juures polnud mul isegi aega vanematele helistada, et küsida, kuidas neil reis läheb, aga samas ei helistanud nemad ka mulle.

Andrusest polnud väga kasu, mitte et see tema süü oleks. Tal ei olnud õigust allkirjastada dokumente ega anda kellelegi õigust midagi riigis teha. Ta oleks võinud mulle nõu mõnes asjas anda, kuid seda ta ei teinud. Ma vaevu nägin teda, mis vist oligi parem.

See oli kõigest esimesed viis päeva minu vanemate lahkumisest. Lootsin, et saan nädalavahetusel mitte midagi jälle teha, kuigi kõik lossis töötavad ametnikud paistsid oma töö nimel elavat ja tõenäoliselt polnud neil kavatsust mind nädalavahetusel rahule jätta.

                                                                                                            *

Läksin reedel poole kaheteist ajal magama, peale seda kui olin umbes tuhat erinevat dokumenti ja lepingut läbi töötanud. Tahtsin lihtsalt ühe nädala asjad korda saada, et ei peaks järgmisel nädalal midagi topelt tegema. Andrus juba magas. Mõned kuud tagasi tundus pool kaksteist reedel magama minna väga varajase ajana, aga peale kogu seda suurt ajutööd tundus mulle nagu ma poleks terve nädala üldse maganud.

Kleepisin enne magama minekut uksele sildi:

„Kui te isegi mõtlete mind üles ajada laupäeva hommikul kell seitse, et nõu küsida, siis ma vallandan teid!

Tänades Kroonprintsess Anabell."

See vist isegi toimis, sest kui ma laupäeva hommikul üles ärkasin, oli kell juba pool kaksteist päeval. Panin riided selga ja läksin hommikusööki otsima, mis nüüd oli pigem juba lõunasöök. Andrus paistis olevat juba ammu ärganud. Ma isegi ei kuulnud, kui ta ärkas.

Niipea kui uksest välja sain, jõudsin tagasi reaalsusesse. Mulle vaatas vastu terve koridoritäis ülikondades tegelasi, kes koheselt hakkasid mind paberite ja küsimustega pommitama, peaaegu nagu paparatsod juba. Nad rääkisid nii valjult, et ma ei kuulnud oma mõtteidki. Vähemalt olid nad lasknud mul magada.