Kaks elu: Mineviku tulevik

Kodu kallis kodu

Ma ei kohanud kosmoses ühtegi Speera hõljukit. Tõenäoliselt olid nad juba ammu läinud. Nende varastatud hõljuk oli tunduvalt kiirem kui minu oma.

Lossi jõudes tuli mulle murelik Charlie vastu.

„Mis juhutus?" küsisin, aimates halba.

„Andrus. Ta tuli lossi ja kukkus kokku kohe ukse ees."

„Okei, imelik. Kas temaga on kõik korras?"

„Tegelikult mitte. Ta on voodis pikali ja arst on tema juures."

„Oota, millal ta üldse ära läks ja millal ta tagasi tuli?" Kui ta töötas Elizzia heaks, siis ta pidi temaga kokku saama, vist. See tähendas, et mu õde pidid Kronal olema.

„Ta lahkus eile õhtul ja tuli hommikul tagasi." Nüüdseks oli juba pärastlõuna.

„Super!" See kõlas nii valesti. „Ma lähen kohe teda vaatama, aga mul on vaja enne üks kõne teha."

Jooksin oma kabineti ning helistasin Krona kaitseministrile ning palusin tal lasta kõigil, kellel võimalik, otsida varastatud Speera sõjaväe hõljukit. Ta oli küll natukene üllatnud sellisest palvest, kuid asus koheselt tegutsema.

Ma läksin Andruse juurde. Selleks ajaks, kui tuppa jõudsin, oli arst juba läinud. Ma muidugi võtsin parajalt oma aega ka, kiiret polnud otseselt kusagile.

„Kus sa ennast seekord täis jõid?" küsisin.

„Kusagil," vastas ta nõrga häälega. Tundus, et tema seisundil oli tõsi taga. „Kus sa olid?" küsis ta minult.

„Speeral. Käisin su vennal külas," vastasin naeratades.

Kogu tema nägu paistis täituvat õudusega ning mulle tundus, et ta võib sellise šoki tagajärjel isegi sussid püsti visata.

„Kuule, ära mul nüüd surema küll hakka," ütlesin talle. „Ma võin sind vihata, aga ma ei saa sinust lahutada, kui sa surnud oled." Tegin ta põsele musi ning lahkusin. Üheks korraks olid teda vist piisavalt hirmutanud. Ma ei suutnud olla selline õel magiaan nagu tema, lihtsalt ei suutnud. Ma tõepoolest tahtsin, et ta saaks terveks.

Küsisin lossi arstilt ukse taga, mis juhtunud oli. Arst ütles, et ta ei tea täpselt, kuid keegi oli igatahes Andrust mürgitanud ja ta imestas, et mees üldse nii kaugele jõudis, kui ta jõudis, kuna selline kogus oleks ta pidanud koheselt maha võtma. Nii et kui ta töötas Elizziaga koos, siis see pidi küll tähendama nende koostöö lõppu, sest nähtavasti tahtis keegi Andruse surma.

*

Ma ei uskunud, et mis iganes mürgitus Andrusel oli, kuidagi nakkav oleks olnud, aga igaks juhuks hoidsin temast siiski eemale ning ööbisin oma kabinetis. See diivan oli tegelikult isegi palju mugavam kui mu voodi. Polnud siis ime, et mu isale nii palju aega seal kabinetis veeta meeldis.

Ma siiski külastasin Andrust iga päev mitu korda, et teada saada, kuidas ta end tunneb ning veenduda, et ta kusagile ära ei kaoks, sest seekord tahtsin ma teda jälitada. Võtsin ka tema peegli enda „hoole alla", et kui keegi talle helistama peaks, saaksin kohe teada, kellega ta suhtleb. Kahjuks ei helisenud peegel kordagi.

Pealegi oli mul väga palju tegemist. Ajasin terve planeedi pealt seda varastatud hõljukit taga, kuid ei leidnud mitte midagi. See kas polnud Kronale jõudnudki või oli hävitatud.

Samas minu eeldus ei pidanud paika. Kolme päeva möödudes toimus uus rünnak ja seekord paistis see olevat täiesti suvaline, kuna võrreldes teiste linnadega, oli linn, mida nad ründasid, tegelikult täiesti uus ja minu suureks õnnetuseks ja pahameeleks asus see Kronal ning oli ka üks suurimaid ning paremini turvatud linnasid. Uskumatu, et ma seda ette ei näinud. See asus küll teises planeedi otsas, aga see oli minu planeet.

Lisaks kõigele muule tegelesin ka oma lahutusega. Ma ei olnud kunagi aru saanud, miks igal kuningliku pere liikmel oma advokaat on – nüüd sain, aga soovisin, et see poleks nii. Minul oli väga hea advokaat, aga Andrusel kahjuks ka.

Kui ma läksin oma advokaadi juurde ja ütlesin, et tahan oma abielu lahendada, vaatas ta mind kõige pealt sellise näoga nagu oleksin ma hulluks läinud ja kui ta sai aru, et ma ei tee nalja, sattus ta paanikasse. See oli üks lahutus, millega tõenäoliselt mitte keegi ei tahaks tegeleda, seetõttu üritas ka mu advokaat mind sellest välja rääkida, kuid ma ütlesin, et ta ei suuda midagi teha, mis paneks mind ümber mõtlema. Pealegi, mis kasu temast üldse oli, kui ta mitte midagi ei teinud.

Põhiline probleem oli muidugi selles, et ma ei saanud Andrusest lahutada, kui tema seda ei tahtnud. Sellest tõotas tulla üks väga pikk protsess.

--------------------------------------------------------------------

Seekord natuke lühike peatükk, aga see-eest natukene varem ka.