Kaks elu: Mineviku tulevik

Parim sõbranna

Grete jõudis õhtuks lossi ja sadas mulle kohe kaela.

„Ma olen sind nii väga igatsenud!" tunnistas ta, mille peale ma ei osanud kohe midagi öelda, sest ma arvasin, et ta vihkab mind. 

Ta polnud tegelikult üldse muutunud, ainult et ta oli nüüd sama blond kui mina.

„Kas mingeid uudiseid on?" küsis ta nüüd tõsiseks muutudes.

„Ei, ei midagi. Keegi pole kuulnud, keegi pole näinud."

„Kas sa oma vanavanemate või vennaga oled rääkinud?"

„Ei. Ma ei taha enne midagi öelda, kui ma sada protsenti kindel ei ole."

„Kas midagi sellist on varem ka juhtunud?"

„Ei, loomulikult mitte."

„Nad ei öelnud ka midagi?"

„Kõige veidram selle asja juures ongi, et ma ühe korra sain nad kätte ja siis ema ütles, et ta on Nestaneedil, aga mulle öeldi, et nad pole Nestaneedile jõudnudki."

„Kas on võimalik, et kes iganes sulle vastas, polnud tegelikult su ema? Või äkki keegi röövis nad ära ja sundis neid midagi sellist ütlema."

„Minu vanemaid ei saa ära röövida. Nad on väga võimsad ja pealegi võivad nad lihtsalt röövlitel käskida end vabaks lasta ja röövlid teeksidki seda."

„Tõsi."


„Miks sa üldse siia tulid?"

„Sa helistasid."

„Ma ei palunud sul siia tulla. Sa ütlesid mulle enne mu pulmi, kas sina või Andrus ja ütlesid, et ei räägi minuga enne, kui ma lahutan. Siiamaani oled sa oma lubadusest kinni pidanud, mis muutus?"

„Esiteks, sa helistasid mulle üle tüki aja ja nutsid, nii et asi tundus väga tõsine. Pealegi ma ei tahtnud kunagi panna sind valima. Ma olin lihtsalt see hetk nii vihane, et sa sellise valiku kasuks otsustasid. Paar päeva hiljem mõtlesin juba, kui rumal minust oli nii öelda, aga ma olin liiga kangekaelne, et seda tunnistada, nii et ma mõtlesin, et sa helistad ise mulle millalgi ja tahad minuga taas sõber olla, sest sa ei suuda kunagi pikka viha pidada, aga seda ei juhtunud. Ma lihtsalt mõtlesin, et nüüd on minu võimalus. Anna andeks, Anna, ma ei tahtnud, et midagi sellist juhtuks."

„Kogu see aeg arvasin ma, et sa vihkad mind. Kõik hülgasid mu. Ma teadsin, et kellelegi pole see abielu meelepärane, aga kõigist magiaanidest arvasin ma, et sa oled viimane, kes mind sellepärast maha jätab."

Ei võtnud kaua, enne kui me mõlemad pisarates olime ja kurva filmi kõrvale jäätis sõime. Kõik vanad ajad tulid taas meelde, enne sõda ajad.

„Kas sa Maikost oled midagi kuulnud?" küsis Grete.

„Ei. Ma ei taha temast rääkida. Mitte praegu."

„Kuidas siis Andrusega on? Ikka õnnelikult abielus ma näen."

„Sugugi mitte. Me lahutame. Me pole kunagi õnnelikult abielus olnud. Sul oli õigus – ta on kohutav." Pidin kahetsusega tunnistama.

„Tõsiselt räägid või? Ma lähen löön ta maha praegu." Tal paistis tõsi taga olevat.

„Kas sa seda mitte ei tahtnudki?"

„Loomulikult tahtsin, aga ma ei tahtnud, et ta su südame murraks. Sina tema oma minugipoolest, aga vastupidi mulle küll ei sobi."

„Ütleme nii, et me ei saanud üksteise südant murda, sest me ei armastnud üksteist piisavalt, et teist on südamele piisavalt ligi lasta."