Kaks elu: Mineviku tulevik

Kohtumine

Ainukene koht söömiseks seal linnakeses paistis olevat üks väike kõrts. Menüüs polnud valik just väga suur, kuid antud olukorras käis kah.

Ei saanud öelda, et ma oleksin just heas tujus olnud. Mul polnud tegelikult õrna aimugi, kuidas ma kõikidest failidest lahti saan, kui isegi mu isa poolt saadetud magiaanidel polnud see õnnestnud. Arvutid polnud just minu teema, üldse kogu elektroonika oli mulle suhteliselt võõras. Loomulikult oskasin meile saata ja googeldada, aga excelis tabelite tegemine ja muu selline tehniline asi oli minu jaoks juba päris keeruline, rääkimata nende parandamisest või tühjaks kustutamisest.

Ma ei saanud ju kogu hoonet päris õhku ka lasta, see oleks kindlasti päris palju tähelepanu tõmmanud ja niisama tulekahjut oli väga raske korraldada, kuna miski seal ei põlenud - ma kontrollisin ja tulekustutussüsteem oli väga hea.

„Tere," küsis üks noor mees minu vastu istudes. „Kas see koht on võetud?"

„Ilmselgelt mitte," vastasin häiritult. Ma ei tahtnud just tähelepanu tõmmata.

„Ma vaatasin, et sa oled kuidagi tujust ära. Mõtlesin, et tulen ja pakun seltsi... või sa ootasid kedagi?"

„Ei, sugugi mitte." Ta tundus tore, eks seltsis ongi segasem. Mul oli nii palju aega, mida surnuks lüüa ja selles linnas polnud eriti midagi selle ajaga pihta hakata.

„Kust sa pärit oled?" küsis ta.

„Miks sa arvad, et ma kuskilt mujalt pärit olen?"

„Väike linn. Kõik tunnevad kõiki."

„Õigus."

„Nii et?"

„Ma olen mujalt..."

„Kui sa ei taha öelda, mulle sobib. Ega ma ka otseselt siit pärit pole. Elasin Londonis kogu oma elu, aga eelmisel aastal sain siit teaduskeskusest hea tööpakkumise ja kolisin siia."

„Sa töötad seal teaduskeskuses? Lahe! Kellena?"

„Enamik inimesi, kes siin linnas elavad, töötavad seal. See on päris suur hoone. Ma töötan arvutite hooldajana. Teen kindlaks, et kõik arvutid ikka töötaksid ja midagi ootamatult pilti eest ei viskaks, muidu on kellegi kogu teadustöö läinud."

„Nii et sa oled arvutitega päris osav?" Vahel lihtsalt pidi natukene õnne olema.

„Võib öelda, et ma olen üks parimaid." Ta juba end tagasi ei hoidnud. „Miks sa siis siin oled? Või on see ka saladus?"

„Ma olen siin, et teaduskeskusesse öösel sisse murda ja sealt osad failid ära kustutada." Vahet ju polnud tegelikult, mida ma rääkisin. Ma kavatsesin kogu Maa mind unustama panna niikuinii.

„Ja kuidas sa seda teha kavatsed?" Ta kas ei uskunud mind või läks mu jutuga lihtsalt kaasa, et mind politseile üle andes detailidega kursis olla.

„Ma täpselt veel ei tea. See selgub sissetungi käigus."

„Kas sa päriselt mõtled sinna sisse murda?"

„Loomulikult. Miks ma peaksin valetama?"

„Tavaliselt kui sissetungi plaanitakse, ei räägita sellest suvalistele inimestele."

„Mis sa ikka selle teadmisega pihta hakkad?"

„Ma võin politsei kutsuda."

„Mind nad juba kätte ei saa. Pealegi ma ei kavatse ju midagi ära röövida. Ainult kustutada."

„Mida kustudada?"

„Kõik failid, mis neil tulnukate kohta on."

„Miks? Mis sul sellest?"