Kaks elu: Mineviku tulevik

Viimane pingutus

Mul hakkas juba silme eest mustaks minema, kui ma lõpuks kogu oma mõistuse kokku võtsin. Ma ei saanud ära surra. Ma ei saanud lasta Elizzialt võita. Minust ei olnud võimalik nii kergelt lahti saada. Maiko oli surnud ja seetõttu rohkem kui kunagi varem oli mul vaja ennast kokku võtta ja leida üles see soovimisvõime enne õde. See oli mu viimane võimalus teha kõik õigeks.

Ootamatult paranes mu enesetunne ning Elizzia suureks üllatuseks tõusin ma püsti, kuigi üsna kõikuvalt.

„Lahku, kohe!" käskisin teda kurjalt, mille peale ta hirmunud näoga haitus. Tagant järele mõeldes, oli see muidugi kõige lollim asi, mida ma võisin käskida, sest nüüd ma ei teadnud, kuhu ta läinud oli. Oleksin võinud tal käskida heaks hakata, oma võimed ära anda, vangi minna... mida iganes peale selle, mis ma käskisin, aga mu mõtted olid liialt Maiko peal, et üldse millelegi muule keskenduda.

Niipea kui Elizzia läinud oli, jooksin tema juurde ning võtsin õrnalt ta pea endale sülle. Lootsin, et ta on elus, kuid praks oli olnud piisavalt vali, et tõde teada. Isegi tervendamisvõimed ei töödanud sellises olukorras. Ma ei suutnud kuidagi pisaraid tagasi hoida ning õige pea nutsin juba päris valjusti. Maiko oli surnud, kuidas sai ta olla surnud. Mu elul ei paistnud enam mõtet olevat. Teadsin, et see on tobe – üks mees ei tohiks kogu mu elu väärtust määrata, aga nii see oli. Tõelise armastuse side on selline asi, millest ei saa enne aru, kui oled seda tundnud.

Helendasin koos temaga lossi. Pidin sundima end loogiliselt mõtlema. Isegi kui minu jaoks enam midagi maailmas polnud, ei tähendanud see, et kellegi teise jaoks ei olnud. Pealegi Elizzia pidi maksma selle eest, mida ta tegi.

Kui ma nuttes lossi vestibüüli jõudsin, jooksis Chris koheselt minu juurde ning märkas Maikot minu käte vahel. Tõenäoliselt oli ta mind juba seal oodanud.

„Mis juhtus?" küsis ta ehmunult.

„Elizzia tappis ta," ütlesin läbi pisarate.

Lossitöötajad hakkasid minu juurde tulema, nende seas oli ka arst.

„Anna, sa pead temast lahti laskma. Sa ei saa enam midagi teha," ütles Chris, kes üritas mind õrnalt eemale tõmmata, et arst Maikole ligi pääseks.

„Me kanname tema eest hoolt," ütles Charlie mulle.

„Anna, meil on endiselt vaja Elizzia kätte saada ja sa pead mulle selgitama, miks ma Andruse vangi pidin toppima."

„Kas sa tegid seda?" küsisin Maikost eemale minnes. Neil oli õigus – ma ei saanud enam teda ellu äratada. Samas ma tundsin, kuidas energia minu kehast kaob. Mul oli suure tahtejõuga õnnestunud suremist vältida, aga ma teadsin, et see jõuab minuni mingi hetk, seega pidin kiirustama.

„Jah, muidugi. Tuli natuke vaeva näha, aga..." Tormasin vangikongide poole, Chris minu järel.

*

Vajutasin Andruse kongi juures oleva nupu alla.

„Kas sa tead, kus see võime lossis on?" küsisin temalt.

„Ta tegigi seda lõpuks. Ma ootasin seda hetke nii kaua. Kuigi ma ütlesin talle, et sind see tõenäoliselt ei tapa, seestpoolt võibolla küll," ütles ta õelalt naeratades. Mu silmad olid endiselt nutmisest punased.

„See polnud, mida ma küsisin."

„Ma ei tea, kus see võime on ja isegi kui teaksin, ei ütleks ma seda sulle."

„Mida sa saavutada loodad? Kas sa tõesti arvad, et Elizzia tuleb ja laseb sind siit välja ja teeb su kuningaks? Isegi mina ei teeks seda kunagi ja ma olen see hea õde. Elizzia tõenäoliselt tapab su niipea, kui ta on saanud, mis ta tahab, sest sa tead liiga palju tema kohta."

„Ta armastab mind."

„Umbes sama palju, kui hunt armastab lammast."

„Lähme, ta on kasutu," ütles Chris mulle. Pidin temaga kahjuks nõustuma.

„Chris, me peame selle võime leidma, aga mul pole õrna aimugi, kus see olla võiks," ütlesin ahastuses, kui me olime vanglast lahkunud.

„Sa oled siin kaheksa aastat elanud. Kuidas sa seda varem leidnud pole?"

„Ma olen päris kindel, et kui see oleks nii lihtsalt leitavas kohas, oleks keegi selle juba ammu üles leidnud ja kasutusse võtnud. Keegi isegi ei tea, et selline võime eksisteerib."

„Arvad, et meie vanemad ka ei teadnud?"

„Ma ei tea, sellest on praegu vähe kasu ka, isegi kui nad teadsid."

Kuulsin õuest karjeid – Elizzia oli siin, mis tähendas, et meie aeg oli otsakorral. Väljas oli läinud ootamatult pimedaks, kuigi oleks pidanud olema päikseline päev, aga eks ma polnud ainuke, kes suutis ilma muuta.

„Ma hoian Elizziat tagasi nii kaua kui võimalik. Sa mine otsi see võime üles," ütles Chris mulle otsusekindlalt.

„Aga ta tapab su ja ma ei tea, kust otsimist alustadagi." Miski isegi ei tõendanud, et see võime üldse lossis oli.

„Anna, Elizzia ei tohi mitte mingil juhul seda enda kätte saada, sest vastasel juhul tuleb maailma lõpp, nii et palun mine otsi see üles, ruttu!" Ta lükkas mind tagant ning ma tormasin superkiirusel minema.

Mul polnud õrna aimugi, kuhu ma läksin või mida ma üldse otsisin. Kui Elizzia teadis selle asukohta, oli ta juba võitnud.

Üritasin endale igat moodi meelde tuletada, kus see olla võiks. See pidi olema mingisugune sädeleva kuuli moodi asjandus, aga kui keegi polnud seda mitte kunagi leidnud, siis ei saanud see olla silmale nähtavas kohas.

Olin jõudnud juba kolmandale korrusele, kuid endiselt ei midagi. Kelder oleks vist olnud targem valik – sinna tavaliselt peidetakse asju või maetakse maa alla.

Mulle tuli meelde, et kui ma päris alguses olin lossi tulnud, siis oli kolmandal korrusel üks uks, millest sisse minnes, olin leidnud end esimeselt korruselt – ühegi teise uksega polnud nii veel minuga juhtunud – järelikult oli see maagiline uks, võibolla see juhataski võimeni.

Kolmandal korrusel oli ligikaudu sada nelikümmend ust, mul polnud aega neid kõiki uuesti läbi käia. Tundsin järsku nagu midagi väga külma oleks minust läbi läinud. Vaatasin oma võimega esimesele korrusele – Elizzia oli Chrissist mõõga läbi löönud. Nüüd oli mu aeg tõepoolest otsa korral.

„Ma soovin, et ma leiaksin selle soovimisvõime," mõtlesin valjult silmi kinni hoides ning nuputades, milline uks see olnud oli.

Kui ma silmad lahti tegin, oli minu ees uks, põiki koridoriga. Seda kohe kindlasti polnud seal varem, järelikult pidi see õige uks olema. Avasin selle ning nägin üleni valge toa keskel vikerkaarevärvilist kera, pikemalt mõtlemata astusin sisse.

Niipea kui olin tuppa sisse saanud, kukkusin alla, mis polnud üldse loogiline. Üritasin võimetega oma maandumist pidurdada, kuid sellest polnud kasu, kuna mu võimed ei töötanud. Lõin end kõvasti vastu maapinda ära, mis enne oli olnud minu vastassein. Uks oli nüüd laes, see sulgus aeglaselt ning lõpuks kadus sootuks. Olin nüüd üleni valges ruudukujulises kastis, mille kõige keskel ilutsest vikerkaarevärviline kera. Päris kindlalt oli keegi Lexiselt selle ruumi disaininud.

Üritasin võimet kätte saada, kuid see oli liiga kõrgel ja ma ei ulatanud selleni. Ükski minu võimetest ei töötanud selles ruumis. Täiesti kohutav. Ma olin nii lähedal, aga ometigi nii kaugel ja ma lihtsalt ei saanudki seda kätte. Hüppasin, kuidas jaksasin, kuid iga kord jäi natuke puudu. Ka soovimisest polnud seekord kasu.

-------------------------------------------------------------------------------

Mõnikord ei lähe asjad nii nagu tahad.

Järgmine osa laupäeval.