Kaks elu: Mineviku tulevik

Läbirääkimised kuningaga

Kui ma Elizzia tuppa tagasi läksin, olid sümbolid voodilt kadunud – keegi oli kogu voodi peatsi ära lihvinud. Ma isegi ei imestanud, kuid pildid olid mul endiselt olemas.

Mis mind huvitas, oli teadmine, et Andrus kustutab Elizzia jälgi. Seal oli kaks võimalust, ta kas lavastas Elizziat kõiges süüdi või töötas temaga koos. Kumbki variant polnud mulle meelepärane, seetõttu otsustasin minna Speerale läbirääkimisi pidama. Andrusele ei öelnud ma loomulikult midagi. Tema kadus kogu aeg kuhugi, nüüd oli minu kord, kuigi ma ei saanud otseselt kaduda, sest suur kaamerate rodu jälgis pidevalt kõiki mu käike.

Õnneks oli mul oma erahõljuk. Lahkusin järgmise päeva varahommikul. Minu suureks üllatuseks Andrus veel magas. Mitte keegi peale minu enda ei teadnud, kuhu ma lähen. Teavitasin vaid hõljuki pilooti, et soovin minna reisile.

„Majesteet, kuhu me siis täpsemalt läheme?" küsis piloot, kui me juba kosmoses hõljusime.

„Speerale," vastasin.

„Selge," vastas ta muid küsimusi küsimata ning seadis kursi Speera suunas. Praegusel hetkel oli ta mu lemmikinimene, sest ta ei tahtnud teada detaile.

Ka viimane rünnak oli toimunud ühele Speeral asuvale linnale ning ma lootsin, et ehk leian sealt märke Elizziast. Kui ta oli nende rünnakute taga, ei saanud ta väga kaugel olla, sest Speerale minna oli lihtne, aga sealt minema pääseda oli kõvasti keerulisem, seega ta võis veel planeedil olla.

Me jõudsime kohale alles peale keskööd, kuna mingil põhjusel toimus kosmoses ootamatult suur liiklemine, seetõttu otsustasin veeta öö hõljukis ning järgmisel päeval alles tegutsema hakata.

Keegi Speeral ei teadnud minu tulekust ette ja seetõttu oli enamike sealsete piirivalvurite üllatus suur, kui minu hõljuk jaamas maandus. Samas nad vist paistsid eeldavat, et nende kuningas on minu tulekust teadlik ning ei küsinud rohkem küsimusi.

Kõik arvasid, et Kronal tekib suur kriis peale sõda, kuna kahjud olid päris suured, aga tegelikult oli Speera palju rohkem hädas. Sealne rahvas polnud sugugi rahul sellega, et kuningas oli otsustanud lihtsalt alla anda, kuigi võiduvõimalus oli olnud väga suur. Mässud ja ülestõusud laastasid kogu planeeti mitu aastat, kuigi kuningas üritas teha kõik, mis tema võimuses, et korda taastada, ka minu isa aitas sellele kaasa, kuid üpriski edutult. Lõpuks otsustati, et rahval on vaja vaheldust. Seetõttu loovutas kuningas trooni oma pojale Andresele, kes vähem kui aastaga suutis planeedil korra majja lüüa ja nüüd paistis asi ainult paremuse poole liikuvat. Nii palju kui ma teadsin, polnud seal juba üle aasta ühtegi kodusõda olnud.

*

Ärkasin varakult ning panin mugavad riided selga ning päikseprillid ette, seejärel helendasin eelnevalt mainitud linna. Kohale jõudes arvasin, et olin ehk asukohaga eksinud, kuna minu ümbrus nägi välja nagu enamik Speerast – üks suur tühermaa ja kõrb.

Lendasin üles, et asjast paremat ülevaadet saada. Tuli välja, et ma polnud siiski eksinud, sümbol oli maas ja see oli palju suurem, kui ma oleksin arvata osanud. Veidi eemal silmasin ka magiaane, kes paistsid kogu ala analüüsivat. Tulin tagasi maapinnale ning kõndisin nende juurde. Nad nägid välja nagu arheoloogid, mida nad võibolla isegi olid.

Mind pani tegelikult isegi imestama tõsiasi, et Speeral oli veel alles mõni väga vana linn, sest ma eeldasin, et sõdade käigus oleksid need kõik hävinud. Paistis, et ma eksisin.

„Tere, kas te uurite seda rünnakut?" küsisin magiaanidelt, kes ei paistnud mind esialgu isegi tähelepanevat.

„Majesteet, jah, majesteet," vastasin nad ähmi täis olles, kui nad mind lõpuks märkasid.