Kaks elu: Mineviku tulevik

Kõne

 Järgmisel hommikul üritasin taas oma vanemaid kätte saada, kuid teadsin juba ette, et see ei õnnestu. Seetõttu helistasin Nestaneedi kuningale.

„Tere! Vabandus, et nii vara tülitan, aga ma tahtsin teada, kas mu vanemad on kusagil teie läheduses?"

„Teie vanemad? Nad ei ole Nestaneedil."

„Nad ei ole Nestaneedil?" kordasin üllatunult. „Millal nad lahkusid?"

„Nad ei ole siia veel jõudnudki. Me ootasime neid juba tegelikult nädal aega tagasi."

„Ja millal te neist viimati kuulsite?"

„Oligi umbes nädala aega tagasi, kui nad ütlesid, et hakkavad tulema." See oli küll nüüd väga väga halb.

„Kas kõik on korras?" küsis kuningas.

„Jah, ma olen kindel, et küllap neil lihtsalt tekkis mingeid ootamatuid asjaajamisi." Ma ei olnud üldse veenev. „Aga kui te neist midagi kuulete, siis helistage."

„Saab tehtud." See oli tõsiselt halb.

Kõndisin oma kabinetis edasi- tagasi ning üritasin erinevaid stsenaariumeid välja mõelda. Mu unenägu ei saanud ometi tõsi olla.

Võtsin peegli uuesti kätte. Ma teadsin, kellele mul helistada vaja oli, kuid ma ei suutnud.

„Anabell, sa oled täiskasvanud magiaan, kelle vanematega on üks suur jama, lihtsalt helista juba," ütlesin endale ning ütlesin peeglile nime.

„Anna?" küsis Grete üllatunult.

„Tšau! Ma tean, et me pole enam eriti sõbrad ja puha, aga ma lihtsalt tahtsin korra ühe asja kindlaks teha."

„Mida sul teada vaja on?" küsis ta osavõtlikult.

„Kas mu vanemad on Solaril?"

„Ei, nad lahkusid umbes nädal aega tagasi. Mis siis?"

„Ei midagi, lihtsalt tahtsin kontrollida."

„Anna, ära jama minuga. Midagi on korrast ära. Mis värk on?"

„Pole midagi. See on minu probleem."

„Anna, sa oled mu parim sõbranna." Ma hakkasin nutma. Ta ikkagi hoolis ja ma just avastasin, et mu unenägu oli tõsi.

„Mu vanemad on kadunud ja ma arvan, et nad... võibolla..." Ma ei suutnud seda välja öelda.

„See on võimatu, kas sa neile helistanud oled? Kosmoses ei ole igal pool levi."

„Ma olen neile juba nädal aega helistanud, aga keegi pole vastu võtnud. Nad pidid Nestaneedile minema, aga seal pole keegi neid näinud."

„Okei...hmmm... oota korra..." Nägin Gretet oma toast välja jooksmas.

„Issi!!!" karjus ta oma isa teises koridori otsas silmates. „Annal on suur jama, me peame aitama!" hüüdis ta jooksu pealt.

„Grete, sa tõesti ei pea midagi tegema," ütlesin talle.

„Mis mõttes ei pea?! Nad on nagu kõige tähtsamad magiaanid Maagias. Kõik peaksid midagi tegema. Igatahes ma tulen nii kiiresti kui võimalik sinu juurde, nii et ürita Andrus majast välja ajada."

„Grete, mida sa..." Ta katkestas kõne.

Gretel oli õigus, midagi pidi tegema. Võtsin end kokku, pühkisin pisarad ning helistasin kõikidele võimalikele uurimismeeskondadele, politseile, sõjaväele ja käskisin neil mu vanemad nii kiiresti kui võimalik üles leida. Nad olid küll natuke üllatunud, kuid minu hääletooni tõttu ei hakanud keegi minus kahtlema ja tegid nagu kästud.

*

„Mis sagimine siin nii vara toimub?" imestas Andrus, kes nägi suurt hulka magiaane, keda ma olin pannud oma vanemaid otsima, mööda lossi erinevaid kabinete ringi jooksmas.

„Mäletad seda õudusunenägu, mida ma üks öö nägin ja sa ütlesid, et see oli lihtsalt unenägu?"

„Jaaah..."

„Tuleb välja, et see ikkagi ei olnud lihtsalt unenägu." Minu puhul polnud ükski unenägu lihtsalt unenägu, oleksin pidanud seda juba varem teadma, kuid ometigi ma lootsin, et vanemad ilmuvad kuskil mu seljatagant välja ja küsivad minult, mis asjaga ma tegelen, et nii palju rahvast ringi sagib või helistavad Floralt ja ütlevad, et levi polnud või midagi sellist, kuid tegelikult ma juba teadsin, mis vastus on. Nad ei ilmu välja, keegi ei leia neid, sest pole midagi leida. Kogu hõljuk plahvatas.

„Nii et su vanemad päriselt ka...?" Isegi tema ei suutnud seda välja öelda.

„Jah. Ja ma pean sul paluma lossist lahkuda mõneks ajaks."

„Mida? Miks?"

„Sulle ju meeldib niikuinii kogu aeg ära olla ja Grete lubas läbi tulla, aga ta ei taha sind näha."

„See on tema probleem mitte minu oma."

„Ma ei saa sinuga praegu vaielda." Mul oli selline tunne, et ma võin iga hetk jälle nutma hakata, aga nii kaua, kui ma ei saanud otsest kinnitust, et mu õudusunenägu oligi täide läinud, nii kaua tundus mulle, et nad on endiselt reisil ja tulevad iga hetk tagasi.

*

Võtsin vahepeal rajalt maha ühe uurija ja küsisin temalt: „Mida te oskate öelda sellise tegelase nagu Lennox kohta?"

„See on ühe suurima musta turu eestvedaja varjunimi. Me oleme teda juba aastaid üritanud kätte saada, kuid edutult. Temast käivad ainult jutud, keegi ei tea milline ta välja näeb."

„Mitu aastat täpsemalt?"

„Eestvedaja on ta olnud kuskil paar aastat, aga juba seitse-kaheksa aastat tagasi alustati tema tagaajamist."

„Selge." Seljuhul ei saanud ta kuidagi Elizziaga seotud olla.

„Kas te arvate, et ta on kuidagi teie vanemate kadumisega seotud?"

„Ei, see oli ühe teise asja pärast."

------------------------------------------------------------

Kui mul juba juhtus aega olema, siis panen siia ka ühe peatüki, enne kui mul jälle ei ole enam aega.