Kaks elu: Mineviku tulevik

Hundist rääkides

 Andsin lõpuks alla peale seda, kui olin juba üle kolme päeva mõttetult põrandal istumisele raisanud ning läksin vanni. Mulle on alati vees ligunemine meeldinud - seal on nii rahulik, vaikne ja Andruse vaba. Lootsin, et saan seal ehk mõne hea mõtte, kuna mul ei olnud enam väga kaua aega, nädal oli peaaegu läbi.

Olin just lavendliõlises vees rahulikult lõõgastumas, kui Andrus sisse marssis. Uks oli lukus olnud, aga teda see nähtavasti ei huvitanud. Ta lükkas ukse sellise jõuga lahti, et uks tuli hingedelt maha. Ta paistis päris vihane. Võibolla paar aastat tagasi oleksin veel sellisest sissetungist vihaseks saanud ja ta välja visanud, kuid nüüd mind selline käitumine enam ei kõigutanud. Pealegi oli mul tema tujudest täiesti ükskõik, ma ei lasknud end nendest mõjutada. Ma ei tohtinud lasta tal mind mõjutada.

„Kaotasid midagi?" küsisin rahulikult.

„Mina otseselt mitte, aga mu naine nähtavasti kaotas igasuguse austuse minu vastu."

„Ainult selle, mida sa ei vääri." Ehk siis kogu austuse. Mul polnud tegelikult õrna aimugi, millest ta rääkis.

„Üritad vaimukas olla, mis?" mõnitas ta kurjalt. Seekord oli ta kuidagi erakordselt kuri.

„Normaalsed magiaanid saaksid sellest aru." Ma tulin vannis välja ja panin rätiku ümber. Vannituba oli minu rahu koht. Ma ei tahtnud seal kakelda.

„Mida sa tahad?" küsisin nüüd uuesti.

„Meedia on jälle valitsust halvustama hakkanud."

„Millal nad seda ei ole teinud?"

„Rahvas arvab, et sa ei saa hakkama. Nad ei taha sind enda kuningannaks. Kõik kohad on seda jama täis. Palju ei jää mässust puudu."

„Sa peaksid nendega ju harjunud olema."

„Anabell, kas sa kordki elus võiksid asju tõsiselt võtta. Ma ei abiellunud sinuga selleks, et lasta mingisugustel mässajatel kuningavõim kukutada."

„Ei, sa abiellusid minuga selleks, et saada Maagia valitsejaks. Minu poolest võib rahvas arvata, mida nad tahavad, neil on selleks õigus. Mina sinu asemel üritaksin välja uurida, kes see on lossis, kes neid valesid levitab, selle asemel, et minu kallal õiendada. Ma saan aru, et sul on siin vähe tegevust ja igav, aga sa ei pea seda minu peal mõttetult välja elama." Huvitav, kas ta oli nüüd otsustanud oma venna taktikat kasutada või olin ma tõepoolest nii halb valitseja.

„Aga need lood, mida kirjutatakse ei ole valed. Need lihtsalt halvustavad meid."

„Sa mõtled mind. Nii et sa ise usud ka, et minust ei saa head kuningannat?"

„Vaadates seda, kuidas sa käitud, on sinus küll raske midagi rohkemat näha kui lolli blondiini."

„Kui minust kuninganna saab, panen ma su neid sõnu sööma," ütlesin ähvardavalt.

Andrus tahtis mulle midagi solvavat kohe vastu öelda, kuid keegi takistas teda koputusega.

„Mida?!" küsisin kurjalt.

Charlie astus hirmunult sisse. „Kõrgeausus, keegi soovib teiega vestibüülis rääkida," ütles ta minu poole pöördudes.

„Kes see keegi on?"

„Ma ei tea. Ta ei öelnud oma nime. Paistab kodutu."

„Ma vestlen rahvaga iga tööpäev kolmest viieni. Täna on laupäev. Ütle, et ta mõni muu päev tagasi tuleks. Ma olen hetkel hõivatud," ütlesin vihaselt Andrust põrnitsedes. Tal oli siiski õnnestunud minu südamesse pääseda ja sinna suur auk sisse lüüa.