Kaks elu: Mineviku tulevik

Pime öö

Õhtuks oli mul plaan tehtud. Kuna olin endiselt Andruse peale vihane ja tema minu peale, ei imestanud ta, kui ütlesin, et magan jälle oma kabinetis. Tegelikult ei kavatsenud ma üldse magama jäädagi. Chris pidi jääma lossi ja kõigel silma peal hoidma, eriti Andrusel, keda ma järest vähem usaldasin.

Kell oli umbes üksteist õhtul, kui ma lossist lahkusin. Ma ei tahtnud, et keegi sellest midagi teada saaks, seega kasutasin oma vana aiaposti, mida ma polnud juba viis aastat kasutanud. Kõigi nende rünnakute pärast ümbritses lossi tugev kilp, mille ma ise olin teinud. Selle võrra oli mul lihtsam sealt tähelepanu äratamata läbi minna.

Ma polnud juba päris tükk aega õues käinud, seetõttu olin päris üllatunud sellest, kui jahe seal oli. Nüüdseks olin vähemalt õppinud end soojas hoidma. Kõndisin peatänavale. Kunagi olid seal kõik tuled põlenud ja isegi hilja õhtul meeletult rahvast saginud, kuid nüüd oli kõik vaikne. Lambid ei põlenud, ainult tähtede valgus valgustas teed. Kuna ma oskasin nüüd kasutada ka pimedas nägemise võimet, ei häirinud mind kogu see pimedus.

Kõik poed olid kinni, enamikul neist olid ka metallist ukse- ja aknaraamid ees, lisaks veel kaitsekilbid. Sama lugu oli ka majadega. Kuskil ei põlenud tuled, tundus nagu oleks kogu linn välja surnud. Ka kesklinna poolt ei paistnud ühtegi tuld. Meenutas seda aega, mis vahetult enne sõda oli olnud.

Mul polnud õrna aimugi, kust Maikot leida. Salamisi lootsin, et ta tuleb ise minu juurde, nagu oli ka lossis juhtunud, sest nüüdseks oli mulle päris selgeks saanud, et ma ei suuda teda leida. Kõndisin sihitult kuskil tund aega, kedagi silmamata. Oma üllatuseks jõudsin Maiko kunagise koduni. Keegi seisis majast teisel pool teed ja jälgis seda. Ta kandis üleni musta. Kiirendasin oma sammu. Kui olin peaaegu temani jõudnud, ta haihtus. Vihastasin enda peale, et polnud kiiremini liigutanud.

Nüüdseks oli juba kesköö saabunud. Enda üllatuseks kuulsin kedagi rääkimas, isegi päris paljuid rääkimas. Tundus nagu linn oleks järsku üles ärganud. Kui ma taas peatänava juurde jõudsin, märkasin ainult deemoneid. Neid oli seal vähemalt tosin. Kaitsekilpidest hoolimata murdsid nad poodidesse ja kohvikutesse sisse, lällasid ja laamendasid. Kiirelt muutsin oma välimuse deemonlikukus, et mitte tähelepanu äratada. Need deemonid polnud tavalised, vaid kõige võimsamat sorti. Nendega juba jamasse sattuda ei tahtnud.

Kõndisin ettevaatlikult mööda kõnniteed, üritades vältida kõigi deemonite pilke. Lootsin, et ehk Maiko on ka kuskil seal.

Kui ma parajasti möödusin ühest kõrvaltänavast, haaras keegi minu käest kõvasti kinni.

„Kuhu sa enda arust lähed?" küsis hääl karmilt. Pöörasin end ümber ja nägin Maikot. „Ei ole turvaline peale keskööd üksi linna peal käia," ütles ta.

„Ma suudan enda eest väga hästi seista," vastasin. Ma ei teadnud, kas Maiko sai aru, kes ma olen või ei, kuna ma olin teise välimusega. Mu juuksed ning silmad olid mustad, näokuju samuti natuke teistsugune. Seljas kandsin riideid, mida ma muidu elusees ei kannaks.

„Kui nad teada saavad, kes sa oled, oled sa surnud enne, kui midagi mõeldagi jõuad," sosistas ta mulle kõrva. Tundus, et ta teadis täpselt, kes ma olen.

Ei võtnud kaua, enne kui deemonid meie ümber kogunema hakkasid.

„Maiko, kust sa sellise plika veel leidsid!" imestas üks neist. Deemoni moodi välja nägemine ei paistnud neile deemonitele midagi tähendavat.

„Kõndis siin üksi tänaval, paistis päris eksinud," vastas Maiko. Ta pani käed kõvasti ümber minu, hoides sealjuures ka mu käsi kinni. Ta sosistas mulle kõrva: „Mängi kaasa!" Ma sain aru küll, mida ta mõtles ning üritasin ta käte vahelt välja rabeleda, kuid need olid nagu kõvad metalltangid mu ümber. Ta nagu isegi ei oleks tundnud minu vehklemist.